Kooli algastme ehk esimese kolme klassi lõpetamisel tundub laps nii endale kui oma vanematele suure inimesena, kes teab palju ohtudest ja oskab end hoida. Ometi viitab vigastuste ja mürgistuste statistika vastupidisele. Mil moel saavad vanemad aidata lastel õnnetusi vältida?

 

2019. aastal registreeriti 0-14-aastastel lastel kokku 25 524 traumajuhtu, mis tähendab, et igapäevaselt pöörduti arstiabi saamiseks ca 70 korral. Eelmainitud juhtumitest moodustasid erinevalt kõrguselt kukkumised 15,4%, õnnetuse tõttu kaotasid elu 26 last.

 

Sagedamini saavad õnnetuse momendil kannatada ülajäsemed – kuni 14,3% juhtudest, puusa ja alajäsemete vigastused moodustavad 13,1% ning pea- ja kaelavigastused – 12,2% kõigist arstiabi vajavatest õnnetusjuhtumitest. Just viimati nimetatuga kaasnevad sageli peavalud, raskused keskendumisel, mahajäämus õppetöös jms.

 

Laste osalus liiklusõnnetustes kasvab samuti järsult just kooliea saabudes, nii moodustab  10-12-aastaste vanusegrupp kannatanutest 24% ja 13-15-aastaste vanuserühm 30%.

 

Millest selline hulljulgus ja sellega kaasuv riskikäitumine?

 

Noored riskivad sageli selleks, et avaldada muljet eeskätt oma eakaaslastele. Samas tahavad nad proovida oma võimeid ja piire, et hiljem kelkida oma nn saavutustega.

 

10-14-aastased noored tahavad olla ja ongi väga iseseisvad, kuid vajavad siiski lapsevanema tuge. Enamik noori tahab kõike katsetada ja sageli lasevad lapsevanemad noortel proovida ka ohtlikke tegevusi, sest mõistavad lapse iseseisvuspüüdu. Vahel on lapsevanemad abitud, kuna nende arvamusega ei arvestata enam nii palju kui varasemas eas ning neil jääb üle vaid aktsepteerida lapse omaetteolemise ja tegutsemise soovi. Noorele annab see küll vabadusetunde, kuid teiselt poolt jätab nad ilma vajalikest juhtnööridest ja emotsionaalsest toest.

 

Siiski saab lapsevanem oma lapse heaks teha üsna palju kui arvestab murdeea eripära. 10 – 14 aasta vanuses loeb eakaaslaste arvamus kõige rohkem. Meeldida tahetakse sõpradele ja seetõttu saavad lapsevanemad oma lapsi aidata just läbi sõprusringkondade ehk kaasates laste sõpru. Kuna noor inimene vajab sõbralikku toetust kõige rohkem, võiksid ema ja isa pakkuda ennast sõbraks. Sõbralt ootavad noored aga tunnustust ja mitte kohutmõistvat suhtumist.

 

10 nippi lapsevanematele

 

• Organiseerige arutelusid koos lapse sõpradega, millede eesmärgiks on, et noored mõistaksid oma käitumise ja potentsiaalselt vigastustega lõppeva olukorra seoseid ning oma otsuste ja käitumise tagajärgi;
• öelge siiralt, mida mõtlete lapse käitumisest ja kuidas te end tunnete, ärge ajage seejuures nii-öelda moraalijuttu;
• rääkige siiralt oma kogemustest ja käituge oma tõekspidamiste järgi;
• hoolitsege turvalise füüsilise keskkonna ja turvavarustuse eest, eriti jalg- või tõukerattaga sõites;
• eakaaslaste õpetamine on kõige parem õppimismeetod, seetõttu suunake noori ise ennetama vigastusi, näiteks koos vigastuste vältimise videot valmistades;
• veetke nooruslikult aega koos lastega ja nende sõpradega;
• näidake eeskuju järgides enda poolt või veel parem, lapsega koos kehtestatud reegleid turvaliseks käitumiseks – jalgrattamatkal kandke kiivrit, rulluisutades lisaks kiivrile ka põlve- ja küünarnukikaitsmeid;
• andke praktilisi käitumissoovitusi, näiteks vanematele lastele võib soovitada sõita öösel peolt koju taksoga;

• õpetage turvaliselt kasutama tehnikat ja liiklusvahendeid;
• ärge soodustage riskiolukordadesse sattumist.

 

Traumaennetuses on kõige tähtsam usaldusliku suhte saavutamine oma lapsega, sest vastasel juhul ei pruugi vanem teada, kus on laps, millal ta abi vajab või millistesse potentsiaalselt ohtlikesse olukordadesse ta sattuda võib.

 

Pandeemial on olnud rasked füüsilised ja vaimsed tagajärjed – selle all kannatasid mitte ainult täiskasvanud, vaid ka teismelised, kes jäid ilma vahetust suhtlusvõimalusest sõprade ja eakaaslastega. Nad jäid oma mõtetega üksi, sest kodus olid põletavaks probleemiks kujunenud vanemate töökaotus või tööotsingud, vähenenud sissetulekud ja pingest tekkinud tülid. Raske on olla teismeline sellise murekoorma all ning selle tunnistuseks on ainuüksi Tallinna Lastehaiglasse käesoleva aasta nelja kuu jooksul enesetapukatse tõttu pöördunud 57 last ja noort.

 

Head lapsevanemad, püüdkem siis alanud suvekuudel mõelda, mida koos lastega ette võtta või kuidas nende pikka suvepuhkust turvaliselt sisustada. Kuulake ja mõistke neid!

 

Ene Tomberg
Lastekaitse Liidu president, lastearst