Valga maakonna ajaloost
Muinasajal kuulus Valgamaa läänepoolne osa Sakala ja idaosa Ugandi maakonda. 3. juulil 1783. aastal andis keisrinna Katariina II välja Balti provintside uue halduskorralduse, millega moodustati Riia ja Võnnu maakonna kirdepoolsetest osadest toonane Valga maakond (ehk Valga kreis).
Suures osas tänapäeva Läti alale moodustatud Valga maakond koosnes 11 kihelkonnast:
Luke, Härgmäe, Volfahrti, Trikata, Smiltene, Palzmar, Tirsa, Oppekaln, Schwaneburg ehk Gulbene, Marienburg ehk Alūksne ja Koivalinn ehk Gaujiena. Maakonna 11 kihelkonnast 9 asusid Lätimaal ja vaid 2 ehk Luke ja Härgmäe ulatusid ka Eesti alale. 19. sajandil II poolel kuulus Valgamaa Liivimaa kubermangu koosseisu.
Valga ja suurem osa Eesti-poolsest ümbruskonnast vabastati punavägedest Vabadussõja käigus Eesti vägede poolt 1. veebruariks 1919. 12. veebruaril andis Eesti Vabariigi Valitsus välja määruse Valga maakonna moodustamise kohta.
Lõuna väerinde rekvireerimiskomisjonile, mille asukoht ja laod paiknesid Valgas, allutati sõjaväe parema varustamise eesmärgil peale Valga maakonna Eesti-osa veel ka järgmised vallad: Viljandi maakonnast Hummuli, Helme, Patküla, Koorküla, Taagepera, Leebiku, Jõgeveste; Tartu maakonnast Sangaste, Tõlliste, Keeni, Laatre; Võru maakonnast Kaagjärve, Karula, Laanemetsa, Taheva, Saru, Mõniste.
Sõjaolukorra, kus rinne meenutas operatiivset maakonda, tõttu ei suudetud toiduaineid ja küüdihobuseid nõuda ning Valga kui tähtsa keskuse eraldamine eemal asuvatest maakonnakeskustest tuli päevakorda. Tekkis vajadus luua Valka iseseisev administratiivne keskus maakonna valitsemise näol, kes võtaks Lõuna väerinde rekvireerimiskomisjonilt üle varustus- ja toitlustusosakonna ning asjaajamise. 19. aprillil 1919 seati ametisse Valga maakonnavalitsuse esimees, endine Maapäeva liige Johann (Jaan) Kurvits. 27. mail sai ta ettekirjutuse korraldada maakonnavalitsusele eraldati ruumid Pihkva tänaval ning uus maakonnavalitsus hakkas tööle 29. mail.
Eesti Vabariigi valitsus oli huvitatud iseseisva maakonna olemasolust riigi lõunapiiril ja selle arenemisest ning andis seetõttu 6. septembril 1920 välja ajutise valitsemiskorra, mille kohaselt moodustati Valga maakond Tartu-, Võru- ja Viljandimaale kuulunud Helme, Hargla, Karula ja Sangaste kihelkonnast. Valga linn jagati Eesti ja Läti vahel. 11. veebruaril 1921 kinnitati maakonna piirid, mille kohaselt kuulusid Valga maakonna koosseisu:
- Võru maakonnast Kaagjärve, Karula, Laanemetsa, Taheva vald;
- Tartu maakonnast Laatre, Keeni, Kuigatsi, Sangaste, Tõlliste vald;
- Viljandi maakonnast Helme, Hummuli, Jõgeveste, Koorküla, Leebiku, Lõve, Taagepera vald.
- Lisaks loeti Valga maakonda kuuluvaks juba olemasolevad Valga maakonna vallad: Omuli, Paju, Sooru ja Valga linn.
1950. aastal moodustati uus administratiiv-territoriaalne jaotus. Praegune Valga maakonna territoorium jagunes kolmeks rajooniks:
- Valga rajoon: Valga linn ja Kaagjärve, Paju, Iigaste, Karula, Lüllemäe, Kuigatsi, Priipalu, Puka, Keeni, Tagula, Hargla, Koikküla, Laatre, Tõlliste ja Restu külanõukogud (va Restu I ja Restu II, mis kuulusid Antsla rajooni);
- Tõrva rajoon: Tõrva linn ja Helme, Jõgeveste, Koorküla, Leebiku, Riidaja, Holdre, Taagepera, Unametsa, Voori, Patküla, Hummuli, Puide, Aruküla ja Kärstna külanõukogud;
- Otepää rajoon: Otepää linn ja Krüüdneri, Vana-Prangli, Otepää, Päidla, Vidrike, Voki, Kaagvere, Kooraste, Pikajärve ja Valgjärve külanõukogud.
1952. aastal moodustati Eestis oblastid, ning Tartu oblasti alla määrati ka Otepää rajoon. 1959. aastal likvideeriti väikesed rajoonid, nende seas ka Otepää rajoon. Otepää linn ja Pühajärve liideti Elva rajooniga. 1962. aastal arvati Valga rajooni koosseisu Elva rajoonist Otepää linn ning Aakre, Otepää ja Palupera külanõukogud. Valga rajooni piirid kujunesid lõplikult välja 1966. aastal.
Täna moodustavad Valga maakonna Valga, Tõrva ja Otepää vallad.
Allikas: Valgamaa aastaraamatud.
