Autor: Heino Mägi
Otepää künklikul moreenmaastikul paiknevad vanemad asulad reeglipäraselt madalamates kohtades, jõgede ja järvede ääres. Eriti palju on Otepää kõrgustikul järveäärseid asulaid, nagu Kooraste, Nõuni, Nüpli, Päidla, Pühajärve, Pilkuse, Vidrike ja mitmed teised. Jõe või oja ääres paiknevad Ilmjärve, Kastolatsi, Neeruti ja mõned teisedki. Kõrgetel künklikel aladel on külad enamasti väiksemad ning kahtlemata ka nooremad.
Otepää kõrgustik kuulub Eesti põliste asustusalade hulka. Sellest kõnelevad rohked arheoloogilised juhuleiud, kalmed ning eriti muinaslinnused. XIII sajandi alguseks oli Otepää ümbruses olemas enamik meie praeguseid vanu külasid, kahjuks ei ole aga nende kohta säilinud kirjalikke teateid.
Juba piiskopkonna asutamisel 1224. aastal läänistas selle rajaja Hermann maid oma tähtsamatele vasallidele, millega pandi alus mõisate tekkimisele. Mõisatest on vanim Otepää linnuse juures asunud piiskopimõis, mis rajati arvatavasti juba XIII sajandil. Feodaalide mõisatest on vanimad Pühajärve (esmakordselt nimetatud 1417. a.) ja Arula (1486). Ajaloolase H. Ligi uurimuste põhjal olid enne Liivi sõda olemas veel järgmised mõisad: Neeruti (1503), Nüpli (1508), Kooraste (1511), Päidla (1522), Tille (1538, Pilkuse mõisa alal), Pilkuse (1541), Puka (1543) jne. Eriti intensiivne oli mõisate rajamine XVI sajandi esimesel poolel, millega käis kaasas paljude külade kadumine. Otepää ümbruses kohtame ainult Pühajärve mõisa alal 1419. a. Arula (Arole) küla.
Pärast Põhjasõda (1700-1721) jäid mitmed mõisad riigi kätte (Otepää, Vastse-Otepää, Kastolatsi, Ilmjärve ja Nüpli).
XIX sajandi teisel poolel toimus talumaade kruntimine ning talude päriseksostmine, millega seoses vanad külad tugevasti hajutati. Ka mitmed karjamõisad ning osa riigimaadest (Vastse-Otepää, Kastolatsi, Nüpli, Ilmjärve) jagati juba XIX sajandi teisel poolel talukohtadeks. Samal ajal kujunesid mõisad suurteks majanditeks, millega liideti rohkesti ka talumaid. Ühtlasi tekkisid sellel perioodil mitmed linnalised asutused. 1862. a. rajati Pühajärve mõisale kuulunud Nuustaku karjamõisa maile alevik, millest on tänapäevaks kasvanud Otepää linn.
Suuri muutusi maa-asulastikus tõi endaga kaasa mõisate jaotamine XX sajandi 20-ndate aastate algul.
Kasutatud allikad:
- Mägi, H.; Veri, K. Valga rajoon. Tallinn, 1983.
- Otepää. ENSV TA Kodu-Uurimise Komisjoni ja Eesti Geograafia Seltsi väljaanne. Tallinn, 1966.
- Otepää-Pühajärve. Koostanud Juhan Vaher. Otepää, 1939.
- Palli, H. Otepää rahvastik aastail 1716-1799. Tallinn, 1988.
- Tartumaa. Maateadusline, majandusline ja ajalooline kirjeldus. Tartu, 1925.
Otepää mõis (Vana-Otepää mõis, saksa keeles Schloss Odenpäh, Odenpä) rajati arvatavasti juba XIII sajandil, see kuulus Otepää ümbruse suuremate mõisate hulka. Selle mõisa valda (koosseisu) kuulus viis küla: Aiaste (Ajaste, Aia), Nõuni (Nauni), Saare, Otepää ja Sirvaste (Sirbaste, Sirbs). Aiaste ja Sirvaste asusid eraldi, omaette "saarena" Kanepi kihelkonda kuuluvate alade vahel. 1688. a. oli Otepää mõisa suuruseks 27,5 adramaad, siin elas 22% Otepää kihelkonna külarahvastikust, 832 inimest. Aiaste külas elas 260 inimest, koos eraldi arvestatud vabadikega 285, asustatud talusid oli 16. Saare külas oli vaid kaks talu, kus elas 47 inimest. Olgu lisatud, et tollal elas Otepää kihelkonnas ühes talus keskmiselt 17 inimest.
Otepää mõis anti Poola ajal ühes Ilmjärve ja Kastolatsi karjamõisaga Schenking'itele. Gustav Adolf annab mõisad kantsler Oxekstierna' le, 1641. aastast on mõisad Wrangell'ide käes. Rootsi ajal langes mõis reduktsiooni alla ja jäi sellest peale riigi kätte. Vene ajal oli mõis renditud eraisikutele. Kastolatsi ja Ilmjärve olid vene kirikule, koolidele ja eraisikutele ära jagatud.
(Vana)Otepää mõis plaanistati 1920. aastal. Härrastemaja oli ühekordne puuehitus.
Kastolatsi (1540. a. allikates Kastelitz 1582. a. maarevisjoni andmetes Kastel, 1638. a. Kastalatzakyllo, lõplik saksakeelne nimekuju Kastolatz). Selle (karja)mõisa suurus oli 1823. a. 3,1 adramaad, siin elas ca 3,6% Otepää kihelkonna elanikest, 158 inimest.
Kastolatsi apostliku õigeusu (Neitsi Maarja Rõõmukuulutamise püha auks pühendatud) kirik on ehitatud 1873. aastal.
Kastolatsi vallakool (Loodi) alustas tegevust 1857. aastal, õpetajana töötas siin pikka aega Jaan Linnamägi. 1919. a. koolireformiga ühendati vallakool ja kohalik Kreeka-Katoliku usu kirikukool üheks 4-klassiliseks algkooliks. Kool tegutses kirikukooli avaras koolimajas, koolijuhatajaks oli August Kõiv. 1925. a. kool likvideeriti, õpilased jätkasid õpinguid Otepää linna algkoolis ja Vana-Otepää algkoolis (mõlemad olid 6-klassilised).
Otepää kirikumõis (saksa k. Pastoratsgut Odenpäh, allikais ka Kerkuwald) oli pastoraadi kohta küllaltki suur (1757. a. 3 adramaad, siin elas ca 3,7% Otepää kihelkonna elanikest, 168 inimest. Kirikumõisa koosseisus mainitakse Vaibse (Waiwaste) küla.
Kerko valla kool asutati 1850. aastal, koolmeistriks sai Peeter Anton, kes pidas seda ametit 40 aastat. Koolimaja valmis 1854. aastal.
Ilmjärve (saksa k. Ilmjerw) kuulus Otepää kihelkonna väiksemate mõisate hulka, mis koosnes vaid ühest, Ilmjärve külast. 1747. a. personaalraamatus esineb ta iseseisva mõisana, enne 1747. aastat on ta märgitud Otepää mõisa külana. Revisjonikirjades on Ilmjärve iseseisva (eraldi) märgitud alates 1751. aastast, enne seda loeti ta Otepää mõisa alla kuuluvaks. 1757. a. oli Ilmjärve mõisal adramaade arv 10 3/8, siin elas 429 inimest, mis moodustas 7,5% Otepää kihelkonna elanike arvust.
Vene ajal läksid Ilmjärve mõisa valdused riigi kätte. Hiljem jagati maad Ilmjärve kirikule ja eravaldusteks.
Ilmjärve apostliku õigeusu (Jumalailmutamise) kirik on ehitatud 1873. aastal kroonumõisa maa peale. Ehitus on maakivist, risti-kujuline, viie torniga ja oli köetav. Vana kirik oli puust. Kiriku juures asub 6 ha suurune sumuaed, milline õnnistati 1849. aastal.
Ilmjärve kooli töötamise kohta pärinevad esimesed andmed aastast 1767. Koolmeistrina töötas tollal Raudsepa Mihkel. Pikemat aega (1853-1880) töötas siin koolmeistrina Herman Asor, Karl Müürsepp (1923-1941). Eelviimane koolimaja ehitati Jakob Hurda ajal (1877), viimane koolimaja valmis 1930. a. 1944. a. muudeti Ilmjärve 6- kl. algkool 7-klassiliseks, 1959. a. 8-klassiliseks. 1963. a. sai aga koolist 4-klassiline algkool (lisaks abikooli klassid). 1970. a. suleti õpilaste vähesuse tõttu algkool, abikool lõpetas tegevuse 1977. aastal. Viimaste koolijuhatajatena töötasid siin Elli Ilm (1949-1954), Vilbert Prii (1955- 1963), Helgi Kõiv (1963-1977).
Kolju külast, endise Ilmjärve kooli lähedalt on pärit omaaegne Palamuse kooliõpetaja Ludvig Roose (1870-1913), õpetaja Lauri prototüüp O. Lutsu "Kevadest".
Pühajärve mõis (saksa k. Wollust, alates 1836. aastast Heiligensee) oli Otepää kihelkonna suuremaid mõisaid. Mõisana märgiti teda esmakordselt aastast 1417. Küladest on märgitud Voeste (1419 Wodis, 1582 Wastokülla), praegune Sihva küla. 1688. a. oli mõisa suuruseks 7,5 adramaad, siin elas 834 inimest, mis moodustas 14,6% Otepää kihelkonna külarahvast. Pühajärve alla kuulusid Tautsi, Vallaste (Wallust, Walluste), Vangi (Wangija), Vooste ja Krootuse (Rootuse) küla. Vangi külas elas 251 inimest, oli 11 talu. Lühikest aega (enne 1720) esineb meetrikais iseseisva mõisana Savisaare (Sawwisar). See oli väike mõisake, mille vald hiljem kuulus Pühajärve mõisa alla.
Pühajärve mõis oli varemalt von Uexküll'ide omandus. Poola ajal ühendati Sangaste majandusmõisaga, restitueeriti 1601. a. Uexküll'idele. Käis hiljem sagedasti käest kätte.
Aastal 1773 on olnud omanikuks sillakohtunik Klaudius Samson. Teoorjuse raskemail aastatel kuni 1841 oli mõisaomanikuks Sophie von Villebois, kellelt mõisa ostis kindral-major Wilhelm von Stryk. Viimane sai kuulsaks Pühajärve sõja lavastamisega. Talupoegade seisukord on olnud äärmiselt vilets, osalt küll ikaldusaastate, kuid ka suurenenud nõudmiste tõttu mõisa poolt. Talupojad kavatsesid Venemaale välja rännata. Nurin ning rahulolematus kasvasid iga päevaga. Uuetüübilised ja rasked põllutööriistad osutusid ülejõukäivaks näljast nõrkenud hobustele ja ka inimestele. See olukord põhjustas talupoegade käärimist. Mõisnik tellis 1841. a. septembris rahutuste allasurumiseks roodu soldateid (70). Talupojad peitsid end Murumetsa, kust üritasid öösel kallaletungi mõisale. Sõjakohtu alla anti 40 meest, kelledest 29-le anti 500 kepihoopi, eestvõtjad saadeti asumisele Siberisse. Karistamine viidi läbi 4. detsembril 1841. a. Pühajärve ja Arula vahelisel teeharul. Karistamiseks oli kohale toodud tuhandemeheline soldatite hulk.
1858. a. ostis Pühajärve mõisa Julie von Schrenck, kes laskis Sõsarsaared ühendada ja taotles Riia kubermanguvalitsuselt loa aleviku asutamiseks (1862). Ta korraldas pargi teid ja ehitas Sõsarsaarele väikese majakese (varjualuse). Eelviimane mõisnik oli von Sievers, kes ehitas 1887. a. uue härrastemaja (Pühajärve loss). Mõis võõrandati von Hoffmannilt ja plaanistati 1920. aastal. EV päevil töötas siin Turistide Kodu, mõisahooned kuulusid alates 1936. aastast Riigiparkide Valitsusele.
Pühajärve loss hävis 1944. a. sõjakeerises, kõrvalhoonetes jätkus sõjajärgsel perioodil puhkekodu tegevus. 1949. a. reorganiseeriti puhkekodu tuberkuloosisanatooriumiks. Endine Pühajärve loss taastati muudetud kujul 1951. aastal, 1956. a. ehitati juurde tiibhoone. 1967. a. reorganiseeriti sanatoorium taas puhkekoduks. Tänapäeval on siin kujunenud mitmete ümber- ja juurdeehitamise tulemusena rahvusvaheliselt tuntud puhke- ja ravikeskus. Suurt tähelepanu on pööratud samuti ümbruse kujundamisele.
Pühajärve sõja mälestusmärk avati 1971. aastal (skulptor Lembit Paluteder).
Otepää kiriku visitatsiooniprotokollist 8. okt. 1775. a. nähtub, et Pühajärvel sellel ajal kool juba töötas. Võõsta (Voeste) küla koolmeistriks on olnud 1776-1808. a. Jusa Pedo Andres (sünd. 1742). Pikemalt on veel töötanud Juusa Petri Härman (Härman Juus) (1818-1835), Hermann Assor (1850-1879). Koolimajade ehitusaastatena esinevad 1837, 1858, 1878. 1903. aastal on koolimaja ära põlenud, 1909. a. ehitati uus koolimaja. 1903-1909 töötas Pühajärve kool Nuustaku aleviku koolimajas.
Arula mõis (saksa k. Arrol) oli Otepää kihelkonnas üheks suuremaks mõisaks. Sellel mõisal oli neli küla: Äidu (ka Häuti), Koorvere (Kurwere), Meema (Mäma) ja Vaela (Wäela). 1688. a. kuulus Arula mõisale 7,25 adramaad. 1765. a. oli Arula Otepää kihelkonna rahvarikkaim mõis, kus elas üle tuhande (1021) inimese ehk 17,9% Otepää kihelkonna külarahvastikust. Rahvarikkaimaks külaks Otepää kihelkonnas oli Arula mõisa Meema küla, kus elas 445 inimest, külas oli 18 talu, talus elas keskmiselt 24,7 inimest. Koorvere külas elas 262 inimest, siin oli 10 talu. Äidu külas oli 9 talu 206 elanikuga.
Mõis olevat kujunenud Arula külast (Arrulakull), mida 1419. a. ja 1475. a. Pühajärve mõisa järel oleva külana mainitakse. Mõis oli XVI sajandil von Tiesenhausen'ite suguvõsa käes. Poola ajal ühendati see Sangaste majandusmõisaga. Gustav Adolf andis selle metsa alla jäänud mõisa Corret'ile. 1664. a. läks see von Brackel'ite suguvõsa kätte, jäädes nendele 1786. aastani. Hiljem oli von Wu1f'ide, parun Bruiningk'ite ja de Villebois'de, von Barc'ide ja von Samson-Himmelsterna'de omanduses. Võõrandati von Lanziger'idelt. Plaanistati 1920. a. ühes karjamõisana juurdekuuluva Rahi taluga. Endine Arula juurde kuuluv Vanamõisa karjamõis on varemalt eraomanduseks müüduna mõisast lahus. Härrastemaja oli 1920. a. ühekordne krohvitud puuehitus, mis tänapäevaks on hävinud.
Omaaegses Arula koolis (kool on asutatud 1764) alustas 1945. a. haridusteed Kuutse talus sündinud (1936) kirjanik Mats Traat. Arulas on sündinud ja siin kandis kogu elu elanud rahvapillimees Oskar Kallis. Arula-Sihva maantee äärde, Madsa tallu jääb skulptor Ferdi Sannamehe (1895-1963) sünnikodu. Omaaegses Rebaste koolimajas (ehitatud 1870) töötas 1914-1916 koolijuhatajana kirjanik Alide Ertel. Nimeka hüdroloogi, tehnikadoktor August Velneri (1884-1952) sünnikoht asub Arula Vanamõisas.
Arula mõisa kohta vaata ka: https://sites.google.com/site/arulakyla/home
Nüpli mõisa (saksa k. Knippelshof) tegutsemisest pärinevad esimesed andmed aastast 1508. Mõis kuulus 16. sajandil esiteks Rope'de, pärast Werningkhausen'ite suguvõsale. Ühendati Poola ajal Sangaste majandusmõisaga. Gustav Adolf kinnitas selle täiesti tühjaks ning metsa allajäänud mõisa 1626. a. Tartu raehärra Renn'ile. Mõis langes tõenäoliselt reduktsiooni teel riigile ja jäigi hiljem riigimõisaks. Mõis jagati 1868. a. koolidele ja eraisikutele. Mõisa süda oli samas kohas, kus praegu asub Lõhmuse talu (Nüpli järve kaldal). Praeguseks on kõik mõisa hooned lammutatud.
1765. a. oli Nüpli mõis Otepää kihelkonnas väikseim, 2,4 adramaad. Siin elas 119 inimest (2,1% Otepää kihelkonna elanike arvust).
Esimesed andmed Nüpli vallakooli töötamisest pärinevad 1854/55. kooliaastast. Õpetajaks oli Hans Kaarna, kes õpetas lapsi omas majas. 1877. a. ehitati koolimaja. 1910-1914 töötas Nüplis koolmeistrina hilisem tuntud Tartu koolimees ja matemaatika õpikute autor August Kasvand. Mõnda aega on Nüpli vallakoolis töötanud ka rändkaupmees Mart Tamm. XX sajandi algul on ta avaldanud mõned värsivihud pealkirjaga "Laulu imed".
Nüpli vallakool likvideeriti EV koolireformiga 1919. aastal. Koolimaja on säilinud tänapäevani (Nüpli palvemaja naabermaja).
Nüpli järve lõunakaldal Lõhmuse talus asub luuletaja ja ühiskonnategelase Gustav Wulff-Õie (1865-1946) viimane elukoht. Tänapäeval asub selles majas memoriaalmuuseum ja elab luuletaja pojatütar Mari-Ann Karupää.
Pilkuse mõisa (saksa k. Bremenhof, ka Holdschnershof) alla kuulusid Paduvere (Padoferre) ja Simuna (Simona) küla. Vanimad andmed mõisa kohta pärinevad aastast 1541 (Bremen). 1688. a. oli mõisa suuruseks 9 adramaad. 1721. a. elas siin 15,6% Otepää kihelkonna elanikest, 373 inimest. Paduvere külas oli 16 talu 209 elanikuga.
XVI sajandil oli mõis Holdschner'ide suguvõsa käes. Gustav Adolf andis selle täiesti tühjaks jäänud ja metsastunud mõisa 1629. a. von Bellinghausen'itele, kellele kuninganna Kristiina ta 1646. a. kinnitas. Bellinghauseni nimest on tuletatud ka hilisem Pilkuse küla nimi. 16. juunil 1783. a. müüs Chr. S. von Bellingshausen mõisa J. R. Ulrichile ja 1857. a. läks mõis nende pärijate von Roth'ide kätte, viimaselt mõis ka võõrandati. Plaanistati 1921. a. ühes juurdekuuluvate karjamõisatega Kaarna mõisa ja Vastsemõisaga. Härrastemaja oli ühekorruseline puitehitus, praegu hävinud.
Esimesed andmed kooli tegutsemisest Pilkuse vallas pärinevad 1776. aastast. Pilkuse mõisa Paddovere küla koolmeistriks on olnud Werreva Märt (1776-1789). Esimene koolimaja valmis 1820. a., milline ehitati kapitaalselt ümber 1877. aastal. 1818-1836 töötas Pilkuse koolmeistrina Saare Pedo, kes hiljem sai perekonnanimeks Fuchs. 30 aastat (1875-1905) on selles koolis töötanud Jakob Luksep. Pilkuse vallakool likvideeriti seoses EV koolireformiga 1919. a.
Pilkuse Tootsijaagul on sündinud bioloogiadoktor August Miljan (1889-1973). Tema teaduslike tööde arv ulatub sajani, nende hulgas on mahukaid uurimusi, nagu "Mugultaimed ja juurvilja kasvatamine". Pikemat aega (1929-1940) töötas A. Miljan Jäneda põllutöökeskkooli direktorina, lühemat aega Tooma Soouurimise Katseinstituudi direktorina ning TRÜ põllumajandusteaduskonna taimekasvatuse kateedri juhatajana. Tootsijaagul on sündinud samuti põllumajandusteadlane Artur Miljan (cand. agr.). 1996. a. avati neile sünnitalus mälestuskivi.
Tootsijaagu naabertalus Härmamärdil saatis oma viimased eluaastad mööda maalikunstnik, aiandusagronoom ja ühiskonnategelane Enn Volmere (1908-1978).
Vidrike mõis kuulus esialgu Pilkuse mõisa koosseisu, kuid hiljem mõisad jagati ja Vidrike läks 1. septembril 1764 ostu teel H. C. von Bellingshausenilt J. C. Behahel von Adlerskronile, kelle kätte jäi mõis pikemaks ajaks. 1823. a. oli Vidrike mõisa suuruseks 4 9/20 adramaad, siin elas 208 inimest. Vidrike mõis võõrandati Scheimibersky'delt. Renditi peale võõrandamist endisele omanikule, kuna juurdekuuluvad karjamõisad Särenu ja Sääremõisa renditi väikekohtadena välja. Härrastemaja oli ühekorruseline puu (osalt kivi-) ehitus. Maja hävis II maailmasõja järgsel perioodil.
Vidrike kool on asutatud 1776. aastal. Pikemat aega on koolmeistrina siin töötanud Pärna Jaani Jürri (1810-1835), Jaan Asor (1841-1852), Jüri Tamm (1853-1874), Kusta Tamm (1875-1889). Koolimaja ehitati 1866. aastal, mis aga 1891. a. maha põles. 1922. a. ehitati viimane koolimaja. Kool suleti õpilaste vähese arvu tõttu 1950-ndatel aastatel.
1921-1922. a. töötas siin õpetajana näitekirjanikuna tuntud Agnes Taar (kodanikunimega Agnes Kajara).
Viimati uuendatud 22.07.2025
