Otepää ajalugu

Otepää, omaaegse Nuustaku külje all asub järskude nõlvadega linnamägi, kus seisnud omal ajal nii muinaslinnus kui piiskopiloss.

Otepää linnus esineb Henriku Liivimaa kroonikas Odenpe ja Odempe nime all. Selle tähendus on "karu pea", mida kinnitab ka Henriku seletus: "Odenpe, id est Caput Ursi" ("Otepää, see on Karupea"). Samuti Vene kroonikad, mis kutsuvad seda "Медвежья голова" ("karu pea").

Arvatakse, et see nimi võis tuleneda kas linnamäe kujust või isikunimest. Otepää linnamäe vanimad arheoloogilised leiud pärinevad 1. aastatuhande algusest.

Oletatakse, et keskmisel rauaajal tekkis Otepää ümber väikemaakond, millest hiljem sai Ugandi maakonna tuumikala. Mullast ringvall rajati arvatavasti 1. aastatuhande lõpus. Tugevamad kindlustused kerkisid aga 11. sajandil, mil ka mäe madalamale osale rajati avaasula asemel eeslinnus.

Foto: Otepää muinaslinnus, foto allikas: https://www.deviantart.com/kalaadrius

Ristisõja alguseks 13. sajandi esimesel veerandil oli Otepää Ugandi maakonna peamiseks võimukeskuseks. Võimalik, et kui ajalugu läinuks teisiti, oleks Otepää ka täna Tartust tähtsam keskus.

Igatahes kujunes Otepää linnus koos selle juures oleva asulaga nooremal rauaajal kaubanduse ja käsitööga tegelevaks varalinnaliseks keskuseks, nn aolinnaks. Sealt hargnes neli suurt maanteed:
Pihkva ja Novgorodi suunas, Tartu kaudu Põhja-Eestisse, üle Väikese Emajõe Sakalasse ning lõuna suunas latgalite ja liivlaste aladele. 12. sajandi lõpus ja 13. sajandi alguses kulges sealtkaudu ilmselt ka Riia-Pihkva kaubatee.

Otepää tähistas 2016. aastal oma esmamainimise 900. juubelit. Linnust on mainitud esimest korda 1116. aastal Vene leetopissis, kui Novgorodi vürsti Mstislav Vladimirovitši väed selle vallutasid. Püsivat Novgorodi võimu Otepää üle sellega ilmselt ei tekkinud. Linnuse järgmine mainimine pärineb 1192. aastast, mil Novgorodi vürsti Jaroslav Vladimirovitši väed saagiretke käigus selle maha põletasid.

Henriku Liivimaa kroonika teatel süüdati linnus uuesti põlema 1208. aastal, seekord Riia piiskopi, Mõõgavendade ordu, Tālava latgalite ja liivlaste väe poolt. Kaks aastat hiljem piirasid Otepää linnust Novgorodi ja Pihkva vürstid, kuni seesolijad nõustusid maksma piirajatele raha. Hiljem samal aastal saabusid sinna taas riialased, kes linnuse vallutasid ja põlema panid.

1216. aastal läks Ugandi Riia piiskopi ja ordu võimu alla. Pihkva vürst Vladimir Mstislavitš vastas sellele Otepää linnuse ajutise hõivamisega. Riialased omakorda kindlustasid seejärel sealseid kaitserajatisi ja saatsid abijõude. 1217. aasta alguses alistusid linnuse kaitsjad neid piirama asunud novgorodlaste, pihkvalaste, saarlaste, harjulaste ja sakalaste väele. Otepää läks peagi aga tagasi riialaste võimu alla ja 1220. aastal asusid sinna koos kohalike ugalastega elama orduvennad.

Foto: Otepää piiskoplinnus, foto allikas: https://www.deviantart.com/kalaadrius

1223. aasta alguses puhkes Ugandis orduvastane ülestõus, mille käigus Otepääl olnud orduvennad ja teised sakslased tapeti või vangistati. Ugalased kutsusid oma linnustesse Vene vürstide abiväed.

Ülestõusu mahasurumise järel 1224. aastal läks Ugandi Tartu piiskopile, kes laskis vana linnuse kohale rajada uue kivilinnuse, sest Otepää oli toona lühikest aega piiskopkonna keskus. Tartu piiskopi kivilinnus valmis Otepääl esialgsel kujul juba 1225. Samal aastal külastas Otepääd paavsti legaat Modena Wilhelm, kes märkis siin tugeva linnuse ja kahe kiriku olemasolu.

Oletatavasti valmis esimesena kas linnuse ringmüür või peatorn. Keskaegse linnuse üldkavatis järgis ilmselt varasema muinaslinnuse oma. Igal juhul ehitati kõigepealt välja üksnes ülemisel platool paiknev osa, mille jäänused on arvatavasti vanimaid Lõuna-Eesti telliskiviehitisi.

13. sajandi lõpul ümbritseti ringmüüriga ka alumine platoo, mis sel moel kujunes jällegi eeslinnuseks. Veel hilisemal ajal poolitati eeslinnus vahemüüri ja torni abil. Linnus asus looduslikult väga hästi kaitstud kohas: pealinnus seisis 40 meetri kõrgusel ümbritsevast maapinnast, eeslinnus sellest 20 meetrit madalamal.

Üks omapärane moodustis on linnuse hoovil asuv suur lohk, mida paljud uurijad on pidanud veetankiks – joogiveereservuaariks. Tegemist on Eesti keskaegses arhitektuuris unikaalse rajatisega: vaid Sangaste (Keeni) linnamäel on midagi sarnast.

1343. aasta jüriöö ülestõusu ajal asus seal Tartu piiskopi vägede staap Johan Üxkülli juhatusel. Seejärel kuulus linnus järgemööda mitmele vasallile.

Otepää piiskopilinnuse hävitas ordu 1396 ja seda ei taastatud. Osa uurijaid on pakkunud, et linnus eksisteeris siiski hiljemalt 1477. aastani või koguni Liivi sõjani.

Otepää linnamäel on tehtud arheoloogilisi uuringuid alates 19. sajandist. Suuremad uuringud algasid 1950. aastatel Osvald Saadre juhtimisel, hiljem on töid vedanud Ain Mäesalu. Sealt on leitud palju unikaalseid esemeid, millest silmapaistvaim on Otepää püss, täpselt dateeritud Euroopa püssidest seni vanim. Haakpüss peaks olema pärit linnuse hävimise ajast 14. sajandi lõpus.

Praegune linnuse juurdepääsutee loodest, kihelkonnakiriku poolt rajati alles 19. sajandil. Algne tee suundus linnusesse mäe kirdeküljest, kus asus tõenäoliselt ka väike alev. Selle asukohta tähistab nüüdisajal väike länguvajunud kivirist.

Artikli koostamisel on kasutatud kultuurimälestiste registrit, Ain Mäesalu artikleid, nende hulgas „Otepää linnuse hävimisdaatumid" ning Wikipedia andmeid.

Jaak Juske, ajaloolane

Artikkel ilmus 18.märtsil 2018 veebiportaalis Delfi Forte. Otseviide SIIT

1116. aastal märgitakse Otepää linnust esmakordselt kirjalikes allikates – vene kroonikates ehk leetopissides. Novgorodi esimeses leetopissis on selle aasta tähtsamatest sündmustest  esimesena kirja pandud: "Mstislav läks novgorodlastega tšuudide vastu ja vallutas Medvežja golova neljakümne pühaku päeval". 

Novgorodi vürsti juhitud Otepää retke peeti väga tähtsaks sündmuseks kogu Kiievi-Vene riigi alal, sest vastava teate leiame veel Kiievi, Tveri, Vladimiri, Pihkva jt. linnade leetopissidest. Suurem osa neist kroonikaist pole küll originaalkujul säilinud, aga õnneks kirjutati hilisemate leetopisside koostamisel varasemad sageli isegi peaaegu sõna-sõnalt ümber. 

Erinevaid leetopisse võrreldes torkab silma, et Otepää retk pandi algselt kirja tõenäoliselt kahes  kohas, kust vastav teade siis ümberkirjutamiste käigus ka teistesse leetopissidesse jõudis. Esmalt täheldati sõjakäik üles Novgorodis, kus märgiti ära ka retke toimumisaeg – 40 pühaku päev, mida kreeka-katoliku kirikukalendris tähistatakse 9. märtsil.

Mõne aja pärast pandi sõjakäiku kajastav teade kirja ühtlasi Kiievis Vana-Vene kõige kuulsamasse leetopissi "Jutustus möödunud aastatest". Selles kõlab vastav lause veidi teisiti: "Sel aastal läks Mstislav Vladimirovitš novgorodlaste ja pihkvalastega tšuudide vastu ja vallutas tšuudide linna nimega Medvežja golova, ja asulaid vallutati lugematul hulgal, ja koju pöörduti suure saagiga".

Kiievis on sõjakäigul saavutatut  tunduvalt suuremaks "puhutud". Nähtavasti lasi selle teate kirja panna vürst Mstislav, kes oli Kiievi-Vene suurvürst Vladimir Monomahhi vanim poeg ja valitses Novgorodis, aga 1117. aastal kutsus isa ta Kiievisse. Muuseas, Vladimir Monomahhi surma järel sai Mstislavist endast 1125. aastal Kiievi-Vene suurvürst. 

Otepää linnamäe arheoloogilistel kaevamistel (aastail 1950–1962, 1967–1974 juhendas uurimistöid Osvald Saadre ja 1983 Ain Mäesalu) kogutud leidudest võiksid 1116. aasta lahingule vihjata eelkõige venelastele iseloomulikud nooleotsad. Vene väed piirasid Otepää linnust ka 1192., 1210. ja 1217. aastal, aga 47 venepärasest nooleotsast vähemalt 11 on iseloomulikud esmajoones 11. ja 12. sajandi alguses kasutatud tüüpidele.

1116. aasta sõjakäik Otepää elanikele ilmselt mingeid püsivamaid tagajärgi kaasa ei toonud. Pole andmeid, et otepäälased oleksid järgnevalt pidanud Novgorodi vürstidele andamit maksma. Linnus ehitati üles ja kindlustati tugevamaks. 1192. aasta venelaste uus sõjakäik ja 13. sajandi alguse muistse vabadusvõitluse sündmused näitavad, et Otepää linnus oli endiselt tähtsaimaks keskuseks Kagu-Eestis.

Ain Mäesalu

Tartu Ülikooli arheoloogia osakonna lektor

Foto: Otepää linnamägi 1900. aasta postkaardil

Foto: Otepää linnamägi õhust 1930. aastate postkaardil

Foto: Otepää linnamägi 1801. aastal (joonised J. C. Brotze käsikirjas Riias Läti Akadeemilises Raamatukogus)

Esimesed inimtegevuse jäljed pärinevad Otepää mailt VI sajandist eKr. Sellest ajast on saadud ka vanimad arheoloogilised leiud Otepää Linnamäelt. Pidevalt on siin elatud VI-VII sajandist alates. Kirjasõnas (Novgorodi kroonikates) on Otepääd mainitud juba 1116. aastal, mil siia oli rajatud karupea kujuline linnus. Otepää kujunes muistse Ugandi maakonna teiseks kindlustatud keskuseks Tartu kõrval.

Otepää rüüstamise ning kindluse põletamisega 1208. aastal algas muistsete eestlaste vabadusvõitlus välisvallutajate (Saksa, Taani, Rootsi) vastu. Otepää linnus alistati lõplikult 1224. aastal, mille järel rajati siia piiskopiloss, mis oli esimeseks kivikindluseks kogu Eestis. Selle jäänused on säilinud tänapäevani.

Otepää ja selle ümbruskond on aegade voolus kõvasti kannatanud vaenuvägede tegevuse läbi. Algas see muistse vabadusvõitluse aegadest, siis piiskopkonna ja Saksa ordu omavahelistest arveteõiendamisest XIV sajandi lõpul, mil põletati ka Otepää Linnamäel asunud piiskopiloss. Hävitustegevus jätkus Põhjasõja käigus kui 1702. Aastal rüüstati vene vägede poolt kogu Otepää ümbrus ja põletati nii kirik kui pastoraadihoone. Traagiliseks kujunesid Otepääle 1944. Aasta augustipäevad, mil sõdivate poolte ühisettevõttena hävitati suurem osa tollasest Otepää linnast.

Rahvasuus liikuvate mälestuste järgi kattis 19. sajandi algul praeguse Otepää linna all olevat kõrgustikku pähklimets, kus pähkleid korjamas käidi. Nii olevatki Nuustaku nimi tekkinud saksakeelsest sõnas Nusstag – pähklipäev. 1862. aasta tegevusloaga saigi aleviku nimeks Nuustaku, mis vahetati ajaloolise Otepää nime vastu välja alles 60 aastat hiljem (1922).  Linnaõigused andis Otepääle 1. aprillil 1936. aastal Riigivanem Konstantin Päts. Ka siis toimusid suurejoonelised pidustused. Ametiasutused ja koolid ei töötanud, turuplatsil toimus koosolek, kohal olid "filmimeister" ja ajalehemehed.

Otepää elanikud on end läbi aegade tutvustanud hariduslembesena. Esimene rahvakool alustas siin tegevust 1686. aastal, mil asus siia tööle üks B. G. Forseliuse Tartu seminari kasvandikest. Kanepis pandi alus 1805. aastal esimesele kihelkonnakoolile Eestis. Selle eeskujul rakendati 1808. aastal taoline teise astme rahvakool tööle ka Otepääl. Teadaolevalt oli see teine kihelkonnakool Eestis. Märgatavalt paranes Otepää kihelkonna koolide sisuline tegevus kui ka majanduslik olukord Jakob Hurda tegevuse perioodil, kes töötas Otepääl pastorina 1872-1880. Siin töötades kandis Jakob Hurt kahte presidenditiitlit – Eesti Kirjameeste Seltsis ja Eesti Aleksandri kooli asutamise Peakomitees. Otepääl töötas ta välja rahvaluule kogumise suurplaani ja asus seda ka realiseerima.

1906. aastal moodustati Otepääle haridusselts, milline suutis alates 3. oktoobrist 1907.a. rakendada tööle emakeelse progümnaasiumi, milline oli tollal taoliste hulgas Tartu ja Pärnu järel kolmas, Eesti maapiirkonnas aga esimene. Täielikuks gümnaasiumiks kujunes kool aastal 1919. 

Otepää on olnud seotud mitmete tähelepanuväärsete sünduste ja ettevõtmistega, mille tähtsus on laienenud kogu Eestimaale, võibolla veel kaugemalegi:

• 1841. aastal toimus siinsete talupoegade vastuhakk mõisnikule, mis on tuntud "Pühajärve sõja" nime all;
• 1876. aastal korraldati Eesti Põllumeeste Seltsi poolt Otepää kiriku juures esimene Eesti põllumajandusnäitus;
• 1884. aastal pühitseti Otepää pastoraadihoones Eesti Üliõpilaste Seltsi sini-must-valge lipp. Lipu mälestustahvlid avati Otepää kiriku seinal 50 aastat hiljem (1934). Tahvlid purustati kommunistide käsul 1950. aastal, taastati 1989.
• 1929. aastal viidi Otepääl esmakordselt läbi Eesti murdmaasuusatamise esivõistlused. Esimesed üleliidulised suusavõistlused toimusid siin 1958. aastal.
• 10.juulil 1941 vahetus Otepääl okupatsioonivõim. Selle tähistamiseks trükiti ja lasti käiku kohalike ettevõtjate poolt Otepää postmark, milline oli käibel augusti keskpaigani 1941. Tänapäeval on see muutunud filatelistidele üheks maiuspalaks.
• 1957.aastal anti Otepää kultuurimaja näiteringile teisena Eestis rahvateatri nimetus. Peanäitejuhina oli siin tegev kuni oma surmani (1996) Kalju Ruuven.
• 1959. aastal alustas tegevust Otepää Internaatkool, mis 1972-1975 aastatel kujundati üle-eestiliseks suusakooliks.

Kutsume Otepääle kõiki ajaloohuvilisi (muidugi mitte ainult ajaloohuvilisi), et kõike oma silmadega üle vaadata.

Novgorodi esimeses leetopissis ehk kroonikas märgiti 1116. aasta kohta esimese tähtsama sündmusena: "Mstislav läks novgorodlastega tšuudide vastu ja vallutas Medvežja golova neljakümne märtri päeval".

Otepää retke peeti väga tähtsaks sündmuseks kogu Vana-Vene riigi alal, sest vastava teate leiame veel Kiievi, Tveri, Vladimiri, Pihkva jt linnade leetopissidest. Suurem osa mainitud kroonikaid pole küll originaalkujul säilinud, aga hilisemate leetopisside koostamisel kasutati varasemaid ja sageli kirjutati need isegi peaaegu sõna-sõnalt ümber. 1116. aastal  Otepääle tehtud sõjakäigu märkimine paljudes leetopissides näitab ühtlasi, et ka hilisema aja kroonikud pidasid seda küllalt tähtsaks sündmuseks.

Erinevate leetopisside teateid omavahel võrreldes torkab silma, et need pole päris sarnased. Tõenäoliselt on algteade pandud kirja kahes eri kohas, kust need siis edaspidi ümberkirjutatuna teistesse leetopissidesse jõudsid. Esmalt täheldati retk üles ilmselt Novgorodis. Nimelt märgiti seal ära ka sõjakäigu täpne toimumisaeg – 40 märtri päev, mida kreeka-katoliku kirikukalendris tähistatakse 9. märtsil.

Mõni aeg hiljem pandi retke kajastav teade kirja ka Kiievis Vana-Vene kõige kuulsamasse leetopissi "Ajalike aastate lugu". Selles kõlab vastav lause veidi teisiti: "Sel aastal läks Mstislav Vladimirovitš novgorodlaste ja pihkvalastega tšuudide vastu ja vallutas tšuudide linna nimega Medvežja golova, ja asulaid vallutati lugematul hulgal, ja koju pöörduti suure saagiga".

Kiievis on sõjakäigul saavutatut tunduvalt suuremaks "puhutud". Otepääd nimetatakse juba linnaks ja hoobeldakse ka lugematu hulga vallutatud asulate ning saagiga. Nähtavasti lasi selle teate Kiievis kirja panna vürst Mstislav ise, kes oli Kiievi-Vene suurvürst Vladimir Monomahhi vanim poeg ja valitses Novgorodis, aga üsna pea pärast Otepää sõjakäiku kutsus isa ta Kiievisse ja siis nähtavasti kõneleski poeg oma suurest edust Eestimaal.

Peale Vladimir Monomahhi surma 1125. aastal sai Mstislavist endast Kiievi-Vene suurvürst. Teda on peetud väga võimekaks valitsejaks ja seetõttu lisati Mstislavile hüüdnimi Suur. Ühtlasi oli ta viimaseks suurvürstiks, kes suutis Kiievi-Vene riiki koos hoida. Mstislavi surma järel 1132. aastal lagunes see lõplikult väiksemateks ja omavahel sageli tülitsevateks vürstiriikideks.

Kuna 910 aastat Otepää esmamainimist kirjalikes allikates tähendas omal ajal linnuse vallutamist ja kannatusi kohalikele, siis pole sünnis seda tähistada pidutsemisega. Küll võiks neid ammuste aegade sündmusi ja leide lahti mõtestada ning tutvustada tänapäeva otepäälastele ajaloopäeval. Kui võrrelda Vene leetopisside teateid omavahel ja kõrvutada neid arheoloogilise ainesega, siis võib välja pakkuda uusi ja huvitavaid seoseid. Näiteks ainuüksi see fakt, et Novgorodi vürst organiseeris spetsiaalse sõjaretke Otepää linnuse vastu, näitab selgelt, et Otepääst oli selleks ajaks saanud Lõuna-Eesti üks tähtsaimaid keskusi.

Ain Mäesalu, arheoloog

Mstislav, Novgorodi vürst

Otepää aare on tähtsamaid Eesti muinasaegseid mündileide,  mille hiliseimad mündid pärinevad 1090. aastatest. Algselt olnud aardes münte koguni kümme naela ehk umbes neli kilo. Sellisena on tegemist Eesti kogukaima 11-12. sajandi aardega, mis kujukalt näitab meie esivanemate uskumatut jõukust. Kuid selle vägeva peitvara ümber on palju ebaselget. Kui algselt võis 1887. või 1888. aastal leitud aardes kokku olla umbkaudu 4000 münti, siis praegu säilib Tallinna Ülikooli arheoloogiakogus Otepää leiu nime all vaid 210 münti.

Varasemates publikatsioonides kõneldakse lihtsalt Otepää leiust, mainides vahel täpsustavalt ka Juusa talu, mille põhjal on leiukohta oletamisi paigutatud näiteks Juusa järve äärde. Kuid Otepää kihelkonnas on Juusa talusid mitu.

Adolf Friedenthal, elukutselt arst, kuid ühtlasi Eestimaa Kirjanduse Seltsi muuseumi mündikogu konservaator ja arheoloog hakkas aarde leiulugu 1920. aastatel lähemalt uurima. Üllataval moel sai ta kõige põhjalikumad andmed Valjala pastor Gustav Pundtilt, kes oli omal ajal Saaremaa Uurimise Seltsi arhiivist väljavõtteid teinud. Pastori kirjast selgub, et aare avastati Vastse-Otepää mõisa juurde kuuluva Juusa talu maalt liivakünka nõlvast. See Juusa talu asub Sirvaste külas praegusel Põlvamaal.

1891. aastal jõudis Otepää aarde 1336 münti Peterburi Arheoloogilisesse komisjoni.  Neist 690 eksemplari paigutati Ermitaaži mündikogu täienduseks ja 646 tükki kinkis komisjon Õpetatud Eesti Seltsile. Selts omakorda saatis 187 Saksa denaari määrata kuulsale Saksa numismaatikule Hermann Dannenbergile.

Otepää aardega on seostatud ka teise Saksa korüfee Julius Menadier’ poolt 1896. aastal avaldatud ja 245 münti sisaldanud „Vene leidu“, mille Berliini mündikabinett omandas oksjonifirmalt Adolph Hess Nachfolger. Väga tõenäoliselt vahendas müntide müüki Saksamaale Tallinnast pärit Julius Iversen, kes alates aastast 1886 oli Ermitaažis vanem-koguhoidja ja ühtlasi Arheoloogilise komisjoni kirjavahetajaliige.

Aga see pole veel kõik. Ülalmainitud pastor Pundti andmetel ostnud ka Jean Baptist Holzmayer Saaremaa Uurimise Seltsile Tartust millalgi 104 hõbemünti, mille kohta hiljem kuulnud, et need pärinesid suurest Vastse-Otepää aardest. Seltsi mündikogu nagu kõik muugi läks kaduma I Maailmasõja ajal, kuid Holzmayeri määrangud ja koguni tema sõnadel põhinev leiulugu on Eesti Ajaloomuuseumi arhiivis alles.

Niisiis oli Otepää aarde saatus kurb ja keeruline. Osa leiust säilib nähtavasti Ermitaažis, kus Otepää münte on võimatu tuvastada. Valitud osa aardest müüdi Adolph Hessi firma kaudu Berliini mündikabinetile, kus need asuvad praegugi. Osa andis Arheoloogiline komisjon Õpetatud Eesti Seltsile. Umbes 200 münti sellest on praegu alles Tallinna Ülikooli arheoloogiakogus, kuna suurem osa nähtavasti kas vahetati või müüdi maha juba 19.- sajandi lõpus – 20. sajandi alguses.

Olemasolevad ja publitseeritud mündid võrrelduna teiste Eesti aaretega pakuvad siiski võimalusi lahti mõtestada ühe muistse jõuka mehe tegevust rahvusvahelises äris.