Sangaste piirkonna ajalugu

14.03.18

Ajalooline ülevaade ja vaatamisväärsused

Esmakordselt mainitakse Sangaste algupärast nime Toyvel, Theal; rahvasuus Tõhala, 1272 aastal seoses Tiedemannus de Toyvele nimelise isikuga. Kohanimi "Sangaste" pärineb 1287. aastal rajatud mõisast (Sagnitz, Sangnic, Sangenitz jne.). (Kaaramaa, Lembit ja Kübar, Harri 1980 "Põllumajanduslik Sangaste") Esimene mõis rajati mäe lähedale, mida eestlased Harimäeks, sakslased aga Püha Leonhardi mäeks kutsusid. XVI saj. alguses olevat Sangaste olnud Vana-Liivimaal Tartu piiskopi suveresidentsiks. (Kuusik, Mati  Valgamaa kirikud, lk.10-11).


Poola võimu all 16.-17. saj. vahetusel muudeti Sangaste kuningamõisaks. Poola ja Rootsi sõja käigus sai Sangaste aga kannatada ning olukorra parandamiseks liideti Rootsi võimu all 17. saj. teisel poolel Sangastega veel 8 mõisat (Puka, Keeni, Vaalu, Kaagjärve, Krüüdneri, ja hiljem Nötkenshof- Lauküla läheduses, Halechof- Aaldu talu ning Buchholtzhof- Karijärve juures Karula kihelkonnas). Nii jäi Sangaste mõisa territooriumile ka Valga linn. Aastal 1626 andis Gustav Adolf mõisa rüütel Christoph Raskele. 


Ka Põhjasõda oli Sangaste piirkonnale raske ja paljud talud jäid tühjaks. 1723. a. andis Peeter I Sangaste koos Karula ja Kaagjärvega kindral I. Golovinile. 1765. a. läksid Sangaste ja Kaagjärve mõisad päranduse ja abielu kaudu vürst A. Golitsõnile, kes need 1797.a. pantis Carl Georg Arpshofenile. Viimase lesk müüs mõisad 1808. aastal õuenõunik Friedrich Georg von BERGILE (1763-1811), kes 1792. aastal oli abiellunud praegusest Lätist Ergemest pärit paruness Gertrude Agnes Wilhelmine von Ermesega. (Kaaramaa ja Kübar, 1980).


Friedrich Wilhem Rembert ja Gustav(Astav)Gotthard sündisid ja veetsid nooruse Sangastes. Friedrich Wilhelm Rembert Berg (1794-1874) läks vabatahtlikuna 1812. a isamaasõtta Liibavi jalaväepolgu ridades. Haritud ja võõrkeeli oskava mehena sai ta armees 1865.a. kindralfeldmarssali auastme. Krahvitiitli oli ta saanud varem -1856. a. 1839. a.abiellus ta Veneetsia Gicogna patriitsiperekonnast pärineva krahvinna Leopoldinega, kes oli Austria feldmarssal Dauni tütretütar. Kuna neil lapsi ei olnud, adopteeris kindralfeldmarssal 1873.a. oma venna Gustavi pojad, andes neile parima hariduse, krahvitiitli ja lemmikvennapojale Friedrich Georg Magnusele ka varanduse. (16 mõisat Eestis, Lätis, Soomes ja Poolas) Gustav von Berg oli juba 1851. aastast elanud oma perega Sangastes, juhtinud mõisa majapidamist ja alustanud mõisa aedade ja parkide rajamist. 


Eesti Wabariigi ajal kuulus Sangaste kihelkond algul Tartu maakonna alla, 1920. a. loodi Valga maakond. Kuni 1939. aasta valdade reformini kuulus Sangaste kihelkonda 5 valda: Keeni, Kuigatsi, Laatre, Tõlliste ja Sangaste. 1939 toimunud reformiga liideti näiteks Sangaste ja Keeni vallad. Eesti Vabariik vähendas mõisa maid ning jagas enamuse maadest asundustaludeks (praegune Lossiküla on kujunenud just 1920-ndatel), kuid mõisasüda ja ümbritsevad maad jäid perekonna kasutusse.


Veidi peale "rukkikrahvi" surma (1938) loodi mõisa südamesse Jõgeva Sordikasvanduse Sangaste aretusjaam, millest ENSV ajal sai Sangaste Aretuspunkt (iseseisev alates 1957 aastast, liideti Sangaste kolhoosiga 1986). Esimene kolhoos Sangaste vallas moodustati oktoobris 1948. Mitu väiksemat kolhoosi ühinesid ajapikku kuni 1961. aastani, lõpuks asus kolhoos seniste Restu ja Sangaste mõisa maadel. (Kaaramaa ja Kübar, 1980) Sangaste külanõukogust sai Sangaste vald aastal 1991; kolhoos lõpetas tegevuse 1994.


Sangaste aleviku peamised vaatamisväärsused on EELK Püha Andrease Sangaste kirik ja surnuaed, kus on näiteks "Sangaste rukki" aretaja krahv Bergi ja Lossipargi korrastamise entusiasti Herbert Raabi hauad. Sangaste kiriku esmamainimine oli aastal 1379, kuid seejärel on kirikut mitu korda hävitatud ja taastatud. Praegune kirik on pärit 1742 aastast. (Kuusik, Mati  Valgamaa kirikud, lk.10-11).


Praegu Sangastele kuulsust toov Sangaste loss asub 6 km kaugusel Lossikülas. Loss valmis aastal 1881, samal ajal alustati nn. Lossipargi rajamist. Peale sõda kuulus loss riigile ja hakkas lagunema. 1968. aastal anti hoone tollasele Tartu Kammivabrikule, mis lossi remontis ja kasutas seda puhkemaja ning pioneerilaagrina. 1993. aastal tagastati loss riigile, kes rentis selle välja firmale Real-Reisid, et pakkuda siin majutus-ja toitlustusteenust. Tänapäeval töötab Sangaste Loss  turismiasutusena, mis korraldab hoonet ja ümbrust tutvustavaid ekskursioone, pakub ööbimise-, toitlustuse ja ürituste korraldamise võimalust jne. 


Lähimad vaatamisväärsused on veel 211 m kõrgune, vaatetorniga Harimägi (Sangastest vastavalt 6 km Otepää ja 10 km Kääriku poole).

Vaatamisväärsustega on seotud ka Sangastest pärit, siin elanud või seda paika külastanud kuulsad inimesed. Olulisematest tuleks märkida: 
* Joakim Rossihnius (1600-1646), alates 1630 aastast Sangaste, Laatre ja Karula kirikuõpetaja ning kirjamees (kirjutas esimesed lõuna-eestikeelsed protestantlikud raamatud); 


* von Bergide perekonna liikmed; 


* Bergidel olid sidemed astronoom Fr.G.W. Struwega, kes 19 sajandi alguses oli suvevaheajal mõisas koduõpetajaks ning siit pärit eesti keemia koolkondade rajaja G.H.J.A Tammanniga (toetas tema õpinguid Tartu Ülikoolis); 


* maalikunstnik Gerhard Wilhelm Reutern (1794-1865); 


* siin sündinud hilisem kirikuõpetaja C.G.G Masing (1789-1859); 


* siin sündinud kirjamees August Gailit; 


* siin sündinud näitleja ja ooperilaulja Aarne Viisimaa (sünd.Vismann)


* siin sündinud Kolla ja Karl Wellnerid, kes asutasid Kawe šokolaadivabriku, praeguse Kalevi eelkäija. 


* mõnda aega siin elanud kirjanik Richard Roht; 


Sangaste mailt on pärit ka luuletaja Fr. K.J. Kuhlbars; kirjamees ja kirikuõpetaja P.Undritz, helilooja A.E Thomson; koolimees Hans Einer; arstiteadlane Peeter Hellat; 20. sajandi alguse poliitikutest vennad J. ja A. Palvadre; kirjanikud Aliide Ertel, Marie Heiberg, Eduard Grossschmidt; ajaloolased Georg von Rauch, Artur Vassar, Marta lõhmus, Aleksei Peterson, Lembit Kaaramaa, Tiit Rosenberg.