Pühajärve mõis

Pühajärve mõis (saksa k. Wollust, alates 1836. aastast Heiligensee) oli Otepää kihelkonna suuremaid mõisaid. Mõisana märgiti teda esmakordselt aastast 1417. Küladest on märgitud Voeste (1419 Wodis, 1582 Wastokülla), praegune Sihva küla. 1688. a. oli mõisa suuruseks 7,5 adramaad, siin elas 834 inimest, mis moodustas 14,6% Otepää kihelkonna külarahvast. Pühajärve alla kuulusid Tautsi, Vallaste (Wallust, Walluste), Vangi (Wangija), Vooste ja Krootuse (Rootuse) küla. Vangi külas elas 251 inimest, oli 11 talu. Lühikest aega (enne 1720) esineb meetrikais iseseisva mõisana Savisaare (Sawwisar). See oli väike mõisake, mille vald hiljem kuulus Pühajärve mõisa alla.

Pühajärve mõis oli varemalt von Uexküll'ide omandus. Poola ajal ühendati Sangaste majandusmõisaga, restitueeriti 1601. a. Uexküll'idele. Käis hiljem sagedasti käest kätte.

Aastal 1773 on olnud omanikuks sillakohtunik Klaudius Samson. Teoorjuse raskemail aastatel kuni 1841 oli mõisaomanikuks Sophie von Villebois, kellelt mõisa ostis kindral-major Wilhelm von Stryk. Viimane sai kuulsaks Pühajärve sõja lavastamisega. Talupoegade seisukord on olnud äärmiselt vilets, osalt küll ikaldusaastate, kuid ka suurenenud nõudmiste tõttu mõisa poolt. Talupojad kavatsesid Venemaale välja rännata. Nurin ning rahulolematus kasvasid iga päevaga. Uuetüübilised ja rasked põllutööriistad osutusid ülejõukäivaks näljast nõrkenud hobustele ja ka inimestele. See olukord põhjustas talupoegade käärimist. Mõisnik tellis 1841. a. septembris rahutuste allasurumiseks roodu soldateid (70). Talupojad peitsid end Murumetsa, kust üritasid öösel kallaletungi mõisale. Sõjakohtu alla anti 40 meest, kelledest 29-le anti 500 kepihoopi, eestvõtjad saadeti asumisele Siberisse. Karistamine viidi läbi 4. detsembril 1841. a. Pühajärve ja Arula vahelisel teeharul. Karistamiseks oli kohale toodud tuhandemeheline soldatite hulk.

1858. a. ostis Pühajärve mõisa Julie von Schrenck, kes laskis Sõsarsaared ühendada ja taotles Riia kubermanguvalitsuselt loa aleviku asutamiseks (1862). Ta korraldas pargi teid ja ehitas Sõsarsaarele väikese majakese (varjualuse). Eelviimane mõisnik oli von Sievers, kes ehitas 1887. a. uue härrastemaja (Pühajärve loss). Mõis võõrandati von Hoffmannilt ja plaanistati 1920. aastal. EV päevil töötas siin Turistide Kodu, mõisahooned kuulusid alates 1936. aastast Riigiparkide Valitsusele.

Pühajärve loss hävis 1944. a. sõjakeerises, kõrvalhoonetes jätkus sõjajärgsel perioodil puhkekodu tegevus. 1949. a. reorganiseeriti puhkekodu tuberkuloosisanatooriumiks. Endine Pühajärve loss taastati muudetud kujul 1951. aastal, 1956. a. ehitati juurde tiibhoone. 1967. a. reorganiseeriti sanatoorium taas puhkekoduks. Tänapäeval on siin kujunenud mitmete ümber- ja juurdeehitamise tulemusena rahvusvaheliselt tuntud puhke- ja ravikeskus. Suurt tähelepanu on pööratud samuti ümbruse kujundamisele.

Pühajärve sõja mälestusmärk avati 1971. aastal (skulptor Lembit Paluteder).

Otepää kiriku visitatsiooniprotokollist 8. okt. 1775. a. nähtub, et Pühajärvel sellel ajal kool juba töötas. Võõsta (Voeste) küla koolmeistriks on olnud 1776-1808. a. Jusa Pedo Andres (sünd. 1742). Pikemalt on veel töötanud Juusa Petri Härman (Härman Juus) (1818-1835), Hermann Assor (1850-1879). Koolimajade ehitusaastatena esinevad 1837, 1858, 1878. 1903. aastal on koolimaja ära põlenud, 1909. a. ehitati uus koolimaja. 1903-1909 töötas Pühajärve kool Nuustaku aleviku koolimajas.