Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas: Otepää linnuse tõusud ja mõõnad
Otepää, omaaegse Nuustaku külje all asub järskude nõlvadega linnamägi, kus seisnud omal ajal nii muinaslinnus kui piiskopiloss.
Otepää linnus esineb Henriku Liivimaa kroonikas Odenpe ja Odempe nime all. Selle tähendus on "karu pea", mida kinnitab ka Henriku seletus: "Odenpe, id est Caput Ursi" ("Otepää, see on Karupea"). Samuti Vene kroonikad, mis kutsuvad seda "Медвежья голова" ("karu pea").
Arvatakse, et see nimi võis tuleneda kas linnamäe kujust või isikunimest. Otepää linnamäe vanimad arheoloogilised leiud pärinevad 1. aastatuhande algusest.
Oletatakse, et keskmisel rauaajal tekkis Otepää ümber väikemaakond, millest hiljem sai Ugandi maakonna tuumikala. Mullast ringvall rajati arvatavasti 1. aastatuhande lõpus. Tugevamad kindlustused kerkisid aga 11. sajandil, mil ka mäe madalamale osale rajati avaasula asemel eeslinnus.
Foto: Otepää muinaslinnus, foto allikas: https://www.deviantart.com/kalaadrius
Igatahes kujunes Otepää linnus koos selle juures oleva asulaga nooremal rauaajal kaubanduse ja käsitööga tegelevaks varalinnaliseks keskuseks, nn aolinnaks. Sealt hargnes neli suurt maanteed:
Pihkva ja Novgorodi suunas, Tartu kaudu Põhja-Eestisse, üle Väikese Emajõe Sakalasse ning lõuna suunas latgalite ja liivlaste aladele. 12. sajandi lõpus ja 13. sajandi alguses kulges sealtkaudu ilmselt ka Riia-Pihkva kaubatee.
Otepää tähistas 2016. aastal oma esmamainimise 900. juubelit. Linnust on mainitud esimest korda 1116. aastal Vene leetopissis, kui Novgorodi vürsti Mstislav Vladimirovitši väed selle vallutasid. Püsivat Novgorodi võimu Otepää üle sellega ilmselt ei tekkinud. Linnuse järgmine mainimine pärineb 1192. aastast, mil Novgorodi vürsti Jaroslav Vladimirovitši väed saagiretke käigus selle maha põletasid.
Henriku Liivimaa kroonika teatel süüdati linnus uuesti põlema 1208. aastal, seekord Riia piiskopi, Mõõgavendade ordu, Tālava latgalite ja liivlaste väe poolt. Kaks aastat hiljem piirasid Otepää linnust Novgorodi ja Pihkva vürstid, kuni seesolijad nõustusid maksma piirajatele raha. Hiljem samal aastal saabusid sinna taas riialased, kes linnuse vallutasid ja põlema panid.
1216. aastal läks Ugandi Riia piiskopi ja ordu võimu alla. Pihkva vürst Vladimir Mstislavitš vastas sellele Otepää linnuse ajutise hõivamisega. Riialased omakorda kindlustasid seejärel sealseid kaitserajatisi ja saatsid abijõude. 1217. aasta alguses alistusid linnuse kaitsjad neid piirama asunud novgorodlaste, pihkvalaste, saarlaste, harjulaste ja sakalaste väele. Otepää läks peagi aga tagasi riialaste võimu alla ja 1220. aastal asusid sinna koos kohalike ugalastega elama orduvennad.
Foto: Otepää piiskoplinnus, foto allikas: https://www.deviantart.com/kalaadrius
1223. aasta alguses puhkes Ugandis orduvastane ülestõus, mille käigus Otepääl olnud orduvennad ja teised sakslased tapeti või vangistati. Ugalased kutsusid oma linnustesse Vene vürstide abiväed.
Ülestõusu mahasurumise järel 1224. aastal läks Ugandi Tartu piiskopile, kes laskis vana linnuse kohale rajada uue kivilinnuse, sest Otepää oli toona lühikest aega piiskopkonna keskus. Tartu piiskopi kivilinnus valmis Otepääl esialgsel kujul juba 1225. Samal aastal külastas Otepääd paavsti legaat Modena Wilhelm, kes märkis siin tugeva linnuse ja kahe kiriku olemasolu.
Oletatavasti valmis esimesena kas linnuse ringmüür või peatorn. Keskaegse linnuse üldkavatis järgis ilmselt varasema muinaslinnuse oma. Igal juhul ehitati kõigepealt välja üksnes ülemisel platool paiknev osa, mille jäänused on arvatavasti vanimaid Lõuna-Eesti telliskiviehitisi.
13. sajandi lõpul ümbritseti ringmüüriga ka alumine platoo, mis sel moel kujunes jällegi eeslinnuseks. Veel hilisemal ajal poolitati eeslinnus vahemüüri ja torni abil. Linnus asus looduslikult väga hästi kaitstud kohas: pealinnus seisis 40 meetri kõrgusel ümbritsevast maapinnast, eeslinnus sellest 20 meetrit madalamal.
Üks omapärane moodustis on linnuse hoovil asuv suur lohk, mida paljud uurijad on pidanud veetankiks – joogiveereservuaariks. Tegemist on Eesti keskaegses arhitektuuris unikaalse rajatisega: vaid Sangaste (Keeni) linnamäel on midagi sarnast.
1343. aasta jüriöö ülestõusu ajal asus seal Tartu piiskopi vägede staap Johan Üxkülli juhatusel. Seejärel kuulus linnus järgemööda mitmele vasallile.
Otepää piiskopilinnuse hävitas ordu 1396 ja seda ei taastatud. Osa uurijaid on pakkunud, et linnus eksisteeris siiski hiljemalt 1477. aastani või koguni Liivi sõjani.
Otepää linnamäel on tehtud arheoloogilisi uuringuid alates 19. sajandist. Suuremad uuringud algasid 1950. aastatel Osvald Saadre juhtimisel, hiljem on töid vedanud Ain Mäesalu. Sealt on leitud palju unikaalseid esemeid, millest silmapaistvaim on Otepää püss, täpselt dateeritud Euroopa püssidest seni vanim. Haakpüss peaks olema pärit linnuse hävimise ajast 14. sajandi lõpus.
Praegune linnuse juurdepääsutee loodest, kihelkonnakiriku poolt rajati alles 19. sajandil. Algne tee suundus linnusesse mäe kirdeküljest, kus asus tõenäoliselt ka väike alev. Selle asukohta tähistab nüüdisajal väike länguvajunud kivirist.
Artikli koostamisel on kasutatud kultuurimälestiste registrit, Ain Mäesalu artikleid, nende hulgas „Otepää linnuse hävimisdaatumid" ning Wikipedia andmeid.
Jaak Juske, ajaloolane
Artikkel ilmus 18.märtsil 2018 veebiportaalis Delfi Forte. Otseviide SIIT
1116. aastal mainiti Otepääd esmakordselt kirjalikes allikates
Otepää ajalugu
Märkimisväärset Otepää ajaloost. Autor: Heino Mägi
Esimesed inimtegevuse jäljed pärinevad Otepää mailt VI sajandist eKr. Sellest ajast on saadud ka vanimad arheoloogilised leiud Otepää Linnamäelt. Pidevalt on siin elatud VI-VII sajandist alates. Kirjasõnas (Novgorodi kroonikates) on Otepääd mainitud juba 1116. aastal, mil siia oli rajatud karupea kujuline linnus. Otepää kujunes muistse Ugandi maakonna teiseks kindlustatud keskuseks Tartu kõrval.
Otepää rüüstamise ning kindluse põletamisega 1208. aastal algas muistsete eestlaste vabadusvõitlus välisvallutajate (Saksa, Taani, Rootsi) vastu. Otepää linnus alistati lõplikult 1224. aastal, mille järel rajati siia piiskopiloss, mis oli esimeseks kivikindluseks kogu Eestis. Selle jäänused on säilinud tänapäevani.
Otepää ja selle ümbruskond on aegade voolus kõvasti kannatanud vaenuvägede tegevuse läbi. Algas see muistse vabadusvõitluse aegadest, siis piiskopkonna ja Saksa ordu omavahelistest arveteõiendamisest XIV sajandi lõpul, mil põletati ka Otepää Linnamäel asunud piiskopiloss. Hävitustegevus jätkus Põhjasõja käigus kui 1702. Aastal rüüstati vene vägede poolt kogu Otepää ümbrus ja põletati nii kirik kui pastoraadihoone. Traagiliseks kujunesid Otepääle 1944. Aasta augustipäevad, mil sõdivate poolte ühisettevõttena hävitati suurem osa tollasest Otepää linnast.
Rahvasuus liikuvate mälestuste järgi kattis 19. sajandi algul praeguse Otepää linna all olevat kõrgustikku pähklimets, kus pähkleid korjamas käidi. Nii olevatki Nuustaku nimi tekkinud saksakeelsest sõnas Nusstag – pähklipäev. 1862. aasta tegevusloaga saigi aleviku nimeks Nuustaku, mis vahetati ajaloolise Otepää nime vastu välja alles 60 aastat hiljem (1922). Linnaõigused andis Otepääle 1. aprillil 1936. aastal Riigivanem Konstantin Päts. Ka siis toimusid suurejoonelised pidustused. Ametiasutused ja koolid ei töötanud, turuplatsil toimus koosolek, kohal olid "filmimeister" ja ajalehemehed.
Otepää elanikud on end läbi aegade tutvustanud hariduslembesena. Esimene rahvakool alustas siin tegevust 1686. aastal, mil asus siia tööle üks B. G. Forseliuse Tartu seminari kasvandikest. Kanepis pandi alus 1805. aastal esimesele kihelkonnakoolile Eestis. Selle eeskujul rakendati 1808. aastal taoline teise astme rahvakool tööle ka Otepääl. Teadaolevalt oli see teine kihelkonnakool Eestis. Märgatavalt paranes Otepää kihelkonna koolide sisuline tegevus kui ka majanduslik olukord Jakob Hurda tegevuse perioodil, kes töötas Otepääl pastorina 1872-1880. Siin töötades kandis Jakob Hurt kahte presidenditiitlit – Eesti Kirjameeste Seltsis ja Eesti Aleksandri kooli asutamise Peakomitees. Otepääl töötas ta välja rahvaluule kogumise suurplaani ja asus seda ka realiseerima.
1906. aastal moodustati Otepääle haridusselts, milline suutis alates 3. oktoobrist 1907.a. rakendada tööle emakeelse progümnaasiumi, milline oli tollal taoliste hulgas Tartu ja Pärnu järel kolmas, Eesti maapiirkonnas aga esimene. Täielikuks gümnaasiumiks kujunes kool aastal 1919.
Otepää on olnud seotud mitmete tähelepanuväärsete sünduste ja ettevõtmistega, mille tähtsus on laienenud kogu Eestimaale, võibolla veel kaugemalegi:
- 1841. aastal toimus siinsete talupoegade vastuhakk mõisnikule, mis on tuntud "Pühajärve sõja" nime all;
- 1876. aastal korraldati Eesti Põllumeeste Seltsi poolt Otepää kiriku juures esimene Eesti põllumajandusnäitus;
- 1884. aastal pühitseti Otepää pastoraadihoones Eesti Üliõpilaste Seltsi sini-must-valge lipp. Lipu mälestustahvlid avati Otepää kiriku seinal 50 aastat hiljem (1934). Tahvlid purustati kommunistide käsul 1950. aastal, taastati 1989.
- 1929. aastal viidi Otepääl esmakordselt läbi Eesti murdmaasuusatamise esivõistlused. Esimesed üleliidulised suusavõistlused toimusid siin 1958. aastal.
- 10.juulil 1941 vahetus Otepääl okupatsioonivõim. Selle tähistamiseks trükiti ja lasti käiku kohalike ettevõtjate poolt Otepää postmark, milline oli käibel augusti keskpaigani 1941. Tänapäeval on see muutunud filatelistidele üheks maiuspalaks.
- 1957.aastal anti Otepää kultuurimaja näiteringile teisena Eestis rahvateatri nimetus. Peanäitejuhina oli siin tegev kuni oma surmani (1996) Kalju Ruuven.
- 1959. aastal alustas tegevust Otepää Internaatkool, mis 1972-1975 aastatel kujundati üle-eestiliseks suusakooliks.
Kutsume Otepääle kõiki ajaloohuvilisi (muidugi mitte ainult ajaloohuvilisi), et kõike oma silmadega üle vaadata.