« Tagasi

Tuntud ja tundmatu, austatud ja unustatud krahv Berg

Õige varsti saame alustada krahv Bergi ja „Sangaste" rukki juubeliaastat erinevate sündmustega. Esimeseks ürituseks on kõik huvilised kutsutud Valga Muuseumisse krahv Bergi õhtule.

Üritus toimub 12. veebruaril, algusega kell 16.00. Üritus on tasuta ja oodatud kõik huvilised. 14. veebruaril algusega kell 13.00 korraldavad Eesti Rukki Selts, Otepää vald, Sangaste Püha Andrease kogudus ja Valga Muuseum mälestusteenistuse Sangaste kalmistul, krahv Bergi kalmul.

19. juunil läbib Sangastet laulupeotuli. Tule kandjad teevad peatuse Sangaste mõisas, kus räägime suurmehest ja teeme kummarduse Laulupeole ja krahv Bergile. Tervitama tulevad ka Euroopa taliteraviljakasvatajad ja heade soovidega saadab laulupeotule Sangastest edasi Eesti Rukki Seltsi esindajad.

12. juulil toimub Olustvere mõisas Eesti Rukki Päev.

16. augustil tähistatakse Sangastes traditsioonilist kogukonnapäeva ja otse loomulikult selle aasta teemaks krahv Berg ja Sangaste rukis.

Loodan, et igaüks, kel huvi krahv Bergi ja "Sangaste" rukki vastu, leiab endale sobiva ürituse. Ütleb Eesti vanasõna, kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta.

 

Sangaste kalmistuvaht
Anneli Puksov

Fotod: Wikipedia

 

FRIEDRICH GEORG MAGNUS von BERG
(16. veebruar 1845 Tartu – 22. märts 1938 Sangaste)

 

Vähe on Eestis inimesi, kes ei tea või pole kuulnud midagi Sangaste lossist. Hoopis rohkem on neid,kes ei tea ja ei tunne Sangaste lossi peremeest ja mõisnikku Friedrich Georg Magnus von Bergi. Jalutame läbi krahv Bergi elu ja oleme kõrvaltvaatajateks ning imetlejateks, kuidas üks mees oskas,suutis ja jõudis nii palju.

Aastal 1845,16. veebruaril, sündis Tartu linnas, Gustav Gotthardi ja Charlotte Grafini perre poisslaps, kellele vanemad panid nimeks Friedrich Georg Magnus. Hiljem sündis perre veel kaks poega ja üks tütar.Isa Gustav Berg töötas riigiametnikuna, aadliseisusele kohaselt ema oli kodune. Õige pea mõistis Gustav Berg, rukkikrahvi isa, et majanduslikud olud ja rahalised vahendid on kasinad laste kasvatamiseks. Vanematel oli tõsine mure, kuidas anda lastele hea haridus ja aidata neil ellu astuda.

Bergide valdusesse läks Sangaste mõis 1808. a. , alguses rendimõisana. Juba aastal 1839 sai mõisa omanikuks Friedrich Willem Rembert Berg, kes aastal 1851 kinkis mõisa oma vennale, Gustav Bergile. Sel ajal oli Sangaste mõis tavaline mõisamajapidamine tuhandete seas, mis tsaari Venemaal asusid. Friedrich Willem Rembert Berg oli rukkikrahvi onu, tema isa Gustav Bergi vanem vend. Selleks ajaks oli Fr. W. R. Bergil oma tööde ja teenistusega tsaari Venemaa hüvanguks teenitud ja kogutud suur hulk varandust, oli tsaarilt saanud kindralfeldmarssali auaste, krahvitiitli, olnud korduvalt Poola asevalitseja, Eesti ja Soome kindralkuberner, väga hea diplomaat poliitilistel läbirääkimistel. Suurte tööde ja tegemiste kõrval jäi Fr. W. R. Bergile isiklik elu tahaplaanile, abiellus alles ligi viiekümneselt ja tema väljavalituks osutus neli aastat vanem Itaalia päritolu Leopoldine. Kahjuks see abielu jäi lastetuks. Fr. W. R. Berg aga võttis nõuks lapsendada oma venna Gustavi kõik neli last. Tsaari loal said kõik neli last ka krahvi tiitli. Õige pea märkas Fr. W. R. Berg, et neljast vennalapsest kõige õpihimulisem, kõige uudishimulikum, kõige targem on hilisem rukkikrahv Friedrich Georg Magnus Berg.

Krahv Bergi koolitee algas Tartu Gümnaasiumis, hiljem Sorbonnei ülikoolis, College de Franceis, praktiseeris pikemat aega põllumajanduse alal Inglismaal, Sotimaal. Ajaloost on teada, et noor Berg oli 18 või 19 aastane, oli ta veel kahevahel, kas siduda oma elu poliitikaga, astuda tsaaririigi teenistusse onu, Fr. W. R. Bergi jälgedesse, või tulla Sangastesse ja hakata juhtima mõisat. Meie õnneks jäi peale teine valik ja noore Bergi armastus maa ja põllumajanduse vastu sai võitu. On kirja pandud ilus mälestuskild noore krahvi lapsepõlvest, kus ta koos emaga sõitis mööda rukkipõllust, mis õitses ja põllu kohal hõljus tolmupilv. Ema seletanud pojale selle nähtuse tähtsust, et kui rukis hästi tolmleb, siis tuleb ka hea rukkisaak. See salapärane mälupilt tolmlevast rukkipõllust sööbis noore krahvi mällu ja nii tekkiski temas eriline huvi rukki ja üldse põllumajanduse vastu. Hilisemad reisid Sotimaale ja Inglismaale vaid kinnitasid huvi sordiaretuse ja põllumajanduse vastu. Erilist inspiratsiooni ammutas noor Berg töötades Sotimaal farmer Patrich Shireffi juures, kes oli sealseid esimesi nisu ja kaera sordiaretajaid.

 

Noore mõisniku töid ja tegemisi jälgis pingsalt Friedrich Willem Rembert Berg. Nii nagu meil kõigil on omad kiiksud, nii olid need ka Fr. W. R. Bergil. Nimelt lubas ta noorel krahvil paigaldada oma raha ja varandust tootmisse, lubas muretseda uusi põllutööriistu ja masinaid, osta uut seemet külvideks, tegeleda melioratsioonitöödega, ehitada tootmishooneid, aga  uut härrastemaja ta ehitada ei lubanud.

 

Algselt seisis mõisapere eluhoone umbes praeguse katlamaja kohal. Bergidele omase kokkuhoidlikuse ja ratsionaalsusega sõnas Fr. W. R. Berg, et elumaja  korras ning pigem panustada majapidamise arengusse. Sangastesse paikseks jäädes hakkas noor krahv tegelema kogu majapidamise juhtimisega. Tal jätkus jõudu ja jaksu kõigel silma peal hoida, vaadata, anda juhiseid ning ise välja töötada, konstrueerida uusi masinaid, seadmeid, täiustada olemasolevaid.

 

Õige pea märkas noor krahv, et mõisapõllul ja ümberkaudsete talupoegade põldudel olid saagid nigelad, tihti ei jagunud vanast saagist uue saagini, õlgi oli vähe.Sel ajal kasutati õlgi katusekatte materjalina, loomadele allapanuks. Oma praktikareisidelt tõi kaasa erinevate sortide seemneid ja paljundusmaterjali. Eriline huvi oli krahvil rukkikasvatuse vastu, on ju rukis meie leivavili. Kaasatoodud seemnega rukkipõllud ikaldusid, Eestimaa külmades talvedes ei osutunud sordid vastupidavateks. Talirukki sordiaretust alustas Berg alalise valiku teel. Esimese valiku tegi Vastse Kuuste mõisast saadud talirukkist 1875.a. Sellele oli eelnenud ligi kümme aastat tööd. Nii hakkaski krahv Berg Sangaste rukki sünniaastaks lugema aastat 1875. Sordiaretustöö jätkus krahvi elupäevade lõpuni, hiljem jätkas seda tööd Constance Kalm Ploom, Emilie Tsetser, hiljem Jõgeva Sordiaretusjaam. Krahv Bergil oli teadlik soov aretada pika kõrrega, pika pea ja teraga, tihedapealine, tühikutevaba, suure 1000 tera massi, hea talve ja seisukindlusega, suure saagikusega sort. Rukki sordiaretuses täitumatuks unistuseks jäi krahv Bergile saada isetolmlev rukkisort. Teadupäraselt on rukis ju risttolmleja taim.

 

Kõige selle suure töö kõrval mõlkus noorel krahvil meeles ka perekonnaloomine, naisevõtt. Ühel oma järjekordsel praktikareisil kohtus ta imekena printsessiga ning tahtis teda naiseks kosida. Hea tava nägi ette, et tüdruku isalt tuli paluda väljavalitu kätt. Aga oh õnnetust, neiu isa keeldus oma tütart krahvile naiseks andma. Neiu isa olevat lausunud, et kuhu sa mu tütre viid, kas sinna metsikule Venemaale, kus töölised ja talupojad mõisas ja kõigele lisaks puudub ka loss. Nende karmide sõnadega võis lugeda lõppenuks see kaunis armastuslugu. Murtud südamega noor krahv sõitis Sangastesse tagasi.

 

Sel ajal oli aga noore krahvi onu, Fr. W. R. Berg juba eakas mees ja külmetushaiguse tagajärjel suri kuulus kindralfeldmarssal Peterburis, 6. jaanuaril ,1874.a. Visalt liigub kuuldus, et tema surivoodile kiirustas tsaar Aleksander II. See näitab tegelikult, kui lähedased suhted ja sidemed olid Bergide suguvõsal ja tsaariperekonnal. Peale Fr. W. R. Bergi surma oli noorel krahvil vaba voli kulutada ja paigaldada saadud pärandust. Esimeseks ülesandeks oli noorel Bergil uue peahoone ehk lossi ehitus. Arhitektiks valis Balti Saksa juurtega juba tol ajal tunnustatud mehe, kelle nimi oli Otto Pius Hippus. Selleks ajaks oli Hippusel ette näidata mitmeid losse ja paleesid Peterburis, tsaari pereliikmete hulgas. Otto Pius hippus on ka Tallinnas asuva Kaarli kiriku üks projekteerija. Sellest perioodist on säilinud palju dokumente ja joonestusi, kus krahv ise visandas paberile, milliseid aknaid, uksi, tubasid ja saale, katuseviile ja sopistusi soovib oma lossis näha ja Hippus pidi selle kõik suutma teha teoks. Palju mõtteid ja ideid ammutas krahv oma aurukatelt reisidelt, kõige suuremat muljet avaldas krahvile Inglismaal nähtud lossid. Samasse perioodi jääb ka krahvi abiellumine Soome päritolu neiuga, kelle nimi oli Maria Katherina Baroness Bruun. Abielluti aastal 1875,aasta pärast pulmi sündis esimene poeg Erik, aastal 1880 sündis teine poeg Ermes. Samal ajal käis lossi ehitus ehitusmeister Maagi juhendamisel.

Aastal 1881, kui toimus lossi sisseõnnistamine, lahkus noor naine abikaasa juurest, jättes kaks pisikest poega Sangastesse, krahv Bergi hoole alla. Ilustades on kirjutatud, et noor krahvinna ei harjunud siinse maaeluga, teda ärritas intensiivne majandustegevus mõisas. Uurides veidi süvenenumalt, leiab vihjeid, mis pigem viitavad noore naise vaimsetele probleemidele ja süvenevatele psüühikahäiretele. Algselt suundus Peterburi, tsaari perekonna juurde, mõne aasta möödudes aga tagasi kodumaale, Soome. Kogu oma ülejäänud elu vajas Maria Katherina teiste abi eluga toimetulekuks. Krahvinna Berg suri aastal 1922, olles 66 aastane. Peale krahvinna lahkumist Sangastest võeti tööle lapsehoidjad, koduõpetajad, kes tegelesid poiste kasvatamisega. Kogu oma tööde ja tegemiste kõrval veetis ka krahv ise poegadega võimalikult palju aega. Etteruttavalt võib öelda, et krahv rohkem ei abiellunud.

 

Aastad jälle möödusid, pojad sirgusid täiskasvanud meesteks ja oli neil aeg pere luua. Vanem poeg Erik abiellus ja suundus elama Saksamaale, noorem poeg Ermes abiellus, jäi elama oma isa lossi, Sangastesse. Perre sündis kolm poega ja siis lahutas oma abikaasast, Ernestinest. Esimene Ermese abikaasa jäi elama Sangaste mõisasse, oma äia juurde koos kolme pojaga. Seega on Sangaste mõisas üles kasvanud kaks põlvkonda Berge. Mõis oli selleks ajaks väga eesrindlik ja korras, majanduslik olukord väga hea. Mõisa kuldaegadeks saabki lugeda 19. saj. lõppu ja 20. saj. algusaastaid. 20. saj. esikümnendi keskpaigas hakkasid maailmas puhuma uued tuuled, 1905 toimus Venemaal esimene revolutsioon, mõned aastad hiljem puhkes I Maailmasõda. Sõja puhkedes soovitasid krahvi pojad isal lahkuda Eestist ja sõita Inglismaale. Krahvi Inglismaal viibides toimusid kogu maailmas suured muutused. Krahv Bergist jäi Sangastesse maha mõis, mis oli pälvinud 1912. a. suure kuldmedali tsaari Venemaalt. Medal saadi eeskujuliku majapidamise eest ja oli suureks tunnustuseks mõisale.

Ajaloost on teada, et 1917 toimus Oktoobrirevolutsioon, kogu maailmas muutus poliitiline ja majanduslik olukord, miski polnud enam endine. Jõudnud Sangastesse, oli Eesti iseseisvunud, uus riik, Eesti Vabariik loodi 1918.a. Aastal 1919 võeti vastu maaseadus, mille alusel võõrandati kõik mõisate maad. Selleks ajaks olid krahv Bergil suured teened Eesti, Euroopa ja maailma põllumajanduses ning väga pikkade ja kurnavate läbirääkimiste tulemusena andis noor Eesti Vabariik 1936.a. krahv Bergile seaduslikult kasutada mõisa peahoone ja maad mõisasüdames peaaegu 500 ha. Selleks ajaks oli krahv Berg juba eakas mees, kogu maailm oli muutunud ning sellistes uutes tingimustes ei oskanud ja ei suutnud krahv mõisat majandada. Koos minija Ernaga prooviti erinevaid viise majandamiseks, prooviti rajada pansionaati, taas tõsta jalule põllumajandust, aga need pingutused ei kandnud enam vilja. Seda perioodi mõisa ajaloos võib kurbusega nimetada hääbumiseks. Krahv Berg sai Eesti riigilt korduvalt abiraha, võttis ka ise laene, aga see kõik ei päästnud mõisa majanduslikku olukorda. Kogu krahvi pika ja teguderohke elu oli talle truuks saatjaks tema teener Jakob Suit.

 

Ööl vastu 22. märtsi, aastal 1938, valvasid krahv Bergi haigevoodi juures vaid kaks inimest, Saksamaalt kohale rutanud pojapoeg Rene ja truu teener Jakob Suit. Vastu hommikut suikus igavesele unele ehk taevastele rukkiväljadele 93 aastane Sangaste mõisnik Fr. G. M. von Berg. Lõpuni oli käidud ühe suurmehe maised rajad. Enne surma oli krahv avaldanud kindlat soovi, et ta tahtis saada maetud Sangaste mulda. Krahv Berg oli lausunud sõnad, et ta armastab Sangaste maad ja Sangaste rahvast ja ta teadis, et Sangaste rahvas austab teda. Selle kinnituseks olid kogunenud sajad inimesed krahvi matusepäeval, 26. märtsil ,jätma hüvasti Sangaste suurmehega, krahv Bergiga. Hinnanguliselt tuli Rukkikrahviga hüvasti jätma kaugelt üle 1000 inimese. Krahv Berg sängitati Sangaste kalmistule.

 

Koostanud Anneli Puksov