1522. aasta septembris seisid Tartus viis venda ümber surivoodi. Nende isa, manalateele lahkunud Frommhold von Tiesenhausen oli olnud üks Vana-Liivimaa rikkamaid ja mõjukamaid mehi. Tema eluaeg kattus Liivimaa kuldaastatega; pärit ristisõdijatest esivanematest ja suheldes vabalt Euroopa õukondadega kuni keiser Karl V-ni välja, võis ta end õigustatult lugeda hiliskeskaegse kõrgaadli väljapaistvaks esindajaks. Nii kuulutas ka tema surm ette ühe ajastu lõppu: paari aasta jooksul muutsid reformatsiooniga kaasa toodud rahutused täielikult pilti piiskoppide ja ordu ülemvõimust, ning vaid mõni aastakümme oli jäänud katastroofilise Liivi sõjani, milles keskajal sündinud Vana-Liivimaa igaveseks olematusse varises. Tartu Toomkirik, kuhu Frommhold von Tiesenhausen katoliikliku missa saatel puhkama sängitati, oli sajand hiljem jäänud varemeisse ja on seda tänase päevani.

Viis poega – Reinholt, Fabian, Fromhold, Jacob ja Kersten – ei pruukinud neid saatuse märke isa surma järel tähele panna. Neil oli ees keeruline ülesanne: isast oli pärandiks maha jäänud üle Liivimaa asuvatest maavaldustest koosnev muinasjutuline varandus, mis tuli omavahel õiglaselt jagada. 10. septembril 1522 vendade poolt pitseritega kinnitatud ürikust näib, et sellega saadi hakkama sõbralikult, või vähemalt tülidest ajalooallikad vaikivad. Vahest kõige väiksema osa sai Kersten: kui teistele vendadele langesid sülle lossid ja kindlused koos suurte mõisate ja hulga küladega, siis tema pidi leppima mõne lihtsa maatükiga Tartu piiskopkonna lõunaosas. Kirja pandi tema nimele „Krowelen hof" – ja just selles, pooltuhat aastat tagasi tindiga pärgamendile veetud raskesti loetavas nimes on ajaloolased tuvastanud Päidla esmamainimise.

Muidugi ei piirdu Päidla tõeline vanus viie sajandiga. Arheoloogiliste leiupaikade rohkus Päidla külas ja lähiümbruses veenab, et isegi kui inimasustus on siin mõne korra katkenud, siis vaid väga lühikeseks ajaks. Asulakohad Mõisajärve kaldal ja Mõrtsuka teeristi juures pärinevad viikingiajast, nagu ka muistsed matmispaigad Kalmejärve ääres ja Pihlusaarel. Tartu Ülikooli kogudes säilitatakse Päidlast leitud muinasaegset metallkirvest. Muistse Ugandi päevil, kui Otepää linnus – koos lühemat aega kasutusel olnud Oandimäega – oli Kagu-Eesti tähtsaim võimukeskus, moodustas Päidla ümbrus selle loomuliku tagamaa. Nõnda on võimalik, et ka Tiesenhausenite valdus Päidlas ulatus tagasi juba 1224. aastasse, kui piiskop Albert pärast Otepää lõplikku alistamist asus ümberkaudseid maid läänistama ristisõdijaile – teiste seas oma õemehele Engelbertusele, kellest saigi Tiesenhausenite esiisa.

Et ristiusustamisega küla järjepidevus ei katke, seda tõendab Kalmejärve-äärse surnuaia kasutamine kuni varauusajani, ning just Vana-Liivimaa aegadest pärit külakalmistu Mõrtsuka järve lähedal Kalmemäel. Sellised looduslike pühapaikadena koheldud kalmukünkad jäid Lõuna-Eestis oluliseks veel siis, kui nõuti surnute matmist kirikuaedadesse, ning nende kaudu elasid edasi põlisusu traditsioonid. Ehk õnnestub kunagi neil külakalmistuil läbi viia põhjalikud arheoloogilised uurimised, mis võiks palju lisada meie teadmistele toonaste aegade kohta. Siiski jääb 10. september 1522 alati kuupäevaks, mil Päidla astub muinasleidudest sündinud oletuste ja aimduste hämaralt rajalt kirjalike allikate valguse kätte.

Päidla nimi ise (Paidel) jõuab allikatesse 60 aastat hiljem, kirja pandud võiduka Poola-Leedu suurvürstiriigi ametnike poolt, kes Liivi sõja lõppedes saabusid oma uusi valdusi üle vaatama. Piirkonna teine, võib-olla ürgsem nimi jäi aga püsima Päidla mõisa saksakeelses nimetuses, mis oli käibel kuni 20. sajandini – Samhof. 1627. aasta maarevisjonis esineb see „Sammamoysa" kujul. Selle algupärast kõla võib rekonstrueerida kui Samma või Sammaste. Nähtavasti pärineb see samast tüvest sõnaga „sammas", mille iidsed juured etümoloogide arvates on algindoiraani keeles. See tüvi on meile andnud nii „Kalevala" imeveski Sampo, India ilmasamba stambha kui ka Tiibeti taevase kuningriigi Shambhala.

Rootsiaegsetel kaartidel kannab ka Mõrtsuka järv „Sammoysa" nime. Võimalik, et Liivi sõja eelne mõis asus just selle järve lähedal, hilisema Mõrtsuka küla alal, ning ehitati hiljem üles teisal ja sai alles siis rahvasuus külge Päidla nime – kas küla või Päidla Mõisajärve järgi. Mõis omakorda andis nime Päidla vallale, mis kuni 1939. aastani hõlmas lisaks mõisale kuulunud Mõrtsuka ja Räbi külale ida pool ka Neeruti ning Lutike piirkonda. Mõrtsuka nimi aga jõuab ajalooallikatesse Rootsi aja alguses koos Pärnumaalt saabunud Mertschock Jürgeni nimelise talupojaga. Toona kutsuti „mõrtsukateks" talupoegadest sõjamehi, kellel oli tähtis osa mitmes Eestist üle käinud sõjas. Kuigi rahvapärimus annab Mõrtsuka nime tekkeloole palju erinevaid seletusi, ei pea seda sugugi nägema hirmsa ega halvustavana – pigem oli Jürgen vapper sõdalane, kes ilmselt võttis osa Tartu vallutamisest 1625. aastal ja sai Rootsi kuningale osutatud teenete eest omale talukoha. Tiesenhausenid, kes olid valinud Poola-Leedu poole, jäid samas oma maavaldusest ilma.

Alates Rootsi ajast on võimalik jälgida ka praeguste Päidla talude kujunemist. Jürgeni järeltulijad asustasid osa Mõrtsuka külast ja neist sai alguse mitu pere, ja ilmselt elavad tema geenid tänase päevani Päidlas edasi. Suur osa põliseid talusid on märgitud juba rootsiaegsetel kaartidel või esinevad nende nimed talupoegade lisanimedena. Kultuurikatkestust ei toonud ka Põhjasõja aastad, kuna külade ja talude nimed on jäänud samadesse paikadesse püsima. Võib veel lisada, et vähemalt kogu 19. sajandi jooksul vedas Päidla talurahval ka mõisnikega – olgu neist märgitud tulihingeline pärisorjuse vastane Karl von Bruiningk ja tema poeg August, kes pidi oma uuenduslike vaadete eest Tsaari-Venemaalt põgenema ja müüma mõisa pastori pojast aadlikuks saanud Middendorffile, ning muidugi viimase poeg, ema poolt puhast eesti verd maadeavastaja ja teadlane Alexander Theodor von Middendorff, keda Päidla ja Hellenurme talupojad austasid nõnda, et kandsid ta kirstu õlgadel Hellenurme mõisast matusepaigale.

Nagu näitab ka esmamainimise lugu, on suured ajaloosündmused alati olnud Päidlast sõrmeotsa kaugusel. Võiks veel kirjutada kasvõi Jakob Hurda külaskäikudest Päidla mõisa, tema siinse nõbu Mihkel Härmsi panusest Eesti ornitoloogia ja looduskaitse sündi, Päidla algkooli juhataja Linda Tanni teekonnast otse külakoolist Vanemuise armastatuimaks ooperilauljaks, samuti Päidla meeste vaprast vastupanust ja kaitsetahtest Vabadussõja ning Teise maailmasõja päevil. Ometi väärivad vahest rohkemgi tähelepanu need lihtsad lood, mida on taludes põlvest põlve edasi antud ja mille kõnelejaid veel meie hulgas leidub, ning see müstiline puudutus, mida saab kogeda vaid kuppelmaastikul ürglooduse ja külaühiskonna piiril. Just tänu sellele on kõigi sündmuste ja ajaloovoogude keskel Päidla jäänud Otepää kihelkonna hästi hoitud saladuseks.

Ruuben Kaalep

Päidla küla, foto: Ermo Kruuse