Ilmjärve mõis
Ilmjärve (saksa k. Ilmjerw) kuulus Otepää kihelkonna väiksemate mõisate hulka, mis koosnes vaid ühest, Ilmjärve külast. 1747. a. personaalraamatus esineb ta iseseisva mõisana, enne 1747. aastat on ta märgitud Otepää mõisa külana. Revisjonikirjades on Ilmjärve iseseisva (eraldi) märgitud alates 1751. aastast, enne seda loeti ta Otepää mõisa alla kuuluvaks. 1757. a. oli Ilmjärve mõisal adramaade arv 10 3/8, siin elas 429 inimest, mis moodustas 7,5% Otepää kihelkonna elanike arvust.
Vene ajal läksid Ilmjärve mõisa valdused riigi kätte. Hiljem jagati maad Ilmjärve kirikule ja eravaldusteks.
Ilmjärve apostliku õigeusu (Jumalailmutamise) kirik on ehitatud 1873. aastal kroonumõisa maa peale. Ehitus on maakivist, risti-kujuline, viie torniga ja oli köetav. Vana kirik oli puust. Kiriku juures asub 6 ha suurune sumuaed, milline õnnistati 1849. aastal.
Ilmjärve kooli töötamise kohta pärinevad esimesed andmed aastast 1767. Koolmeistrina töötas tollal Raudsepa Mihkel. Pikemat aega (1853-1880) töötas siin koolmeistrina Herman Asor, Karl Müürsepp (1923-1941). Eelviimane koolimaja ehitati Jakob Hurda ajal (1877), viimane koolimaja valmis 1930. a. 1944. a. muudeti Ilmjärve 6- kl. algkool 7-klassiliseks, 1959. a. 8-klassiliseks. 1963. a. sai aga koolist 4-klassiline algkool (lisaks abikooli klassid). 1970. a. suleti õpilaste vähesuse tõttu algkool, abikool lõpetas tegevuse 1977. aastal. Viimaste koolijuhatajatena töötasid siin Elli Ilm (1949-1954), Vilbert Prii (1955- 1963), Helgi Kõiv (1963-1977).
Kolju külast, endise Ilmjärve kooli lähedalt on pärit omaaegne Palamuse kooliõpetaja Ludvig Roose (1870-1913), õpetaja Lauri prototüüp O. Lutsu "Kevadest".