Meie hinges on erinevad varasalved, täis lapsepõlvemälestusi, õpitud tarkusi, salajasi unistusi ja suuri tundeid. Iga inimene kannab endas midagi ainulaadset. Aga on miski, mis ületab kõik, see on side, mis ulatub ajast aega, põlvest põlve. See on armastus, mis ei küsi midagi vastu.

Täna tähistame vanavanemate päeva. Minule isiklikult on see hindamatu ja suurim austuse märk. See päev on kui kummardus nendele, kes on meie elu vundament, vanavanematele, kes on õpetanud, hoidnud ja kandnud meid läbi elu. Olgu need koos veedetud hetked täis tänu ja lugupidamist, mis jäävad alles ka siis, kui sõnad vaikivad. Sest just nemad, meie vanaemad ja vanaisad, on meie hingede kõige kallimad varasalved.

Juba lapsest saati olen tundnud, et vanaema kallistus on nagu aeg ise: turvaline, sügav ja igavesti minuga jääv. Õnneks saan ma neid kallistusi kogeda veel ka täna ja olen selle üle väga õnnelik.

Vanavanemate silmis helgib elu ise, aegade tarkus ja piiritu armastus. Lood, mida kuulasime sülle pugedes või vana õunapuu all istudes, kui sülle enam ei mahtunud, on kujundanud meist need, kes me täna oleme.

Vanavanemad ei küsi midagi vastu. Nad lihtsalt on, kindlana, rõõmsana, alati valmis pakkuma varju või valgust. Nende kohalolu on nagu peidetud juur meie elupuus - nähtamatu, kuid eluliselt vajalik. Ja kuigi sõnad jäävad tänutunde väljendamisel hätta, on siiski meie tänu teile lõputu: aitäh, et olete olnud meie kangelased ja kindel seljatagune! Aitäh, et olete olemas - alati.

Kaunist vanavanemate päeva!

Jorma Riivald
Vallavanem