Suvelavastus „Taevas, muld ja tulevik“: peaosatäitja tegi suurepärase rolli

"Tõde ei saa kätte tõega, õigust õigusega, ikka tuleb mõni jänesehaak vahele teha, mõneks ajaks tõest ja õigusest taganeda. Siis on jälleleitud tõde tõesem ja õigus õigem. Tähtis pole tõe suurus ja õiguse kaal, vaid põhimõte: kas üldse on võimalik tõtt leida ja õigust kätte saada ja kas siis, kui need on kätte saadud, kas need on need tagaaetud tõde ja õigus? Kes teeb kindlaks ja vastutab, et need on tõelised, mitte ära vahetatud? Isikule on antud vale tõde ja vale õigus, mis ei klapi tema iseloomu ega majandusliku olukorraga. Niimoodi jääb see tõde ja õigus paberile surnud otsuseks. Kui see nii on, tuleb ülemale poole kaebus kirjutada, et kohalikud tõetegijad ei tee korralikult oma tööd või laisklevad." Aleksander Mõtus, „Taevas, muld ja tulevik"

 

Olgu algatuseks kohe öeldud, et allakirjutanud ei ole teatrikriitikud. Kaugel sellest. Vahel aga juhtub nii, et lihtsalt ei saa vaiki olla, sest see miski puudutab sind sügavalt, paneb mõtlema, kaasa tundma ja liigutab.

Suvetendus „Taevas, muld ja tulevik" on pühendatud Eesti lipu 135. aastapäevale. Lipp ja lipusümboolika ja isamaalisus on alati kindla peale minek, sest keda siis ei kõnetaks rahvuslus, lipp ja kodumaa! Samas on oht muutuda läägeks ja liiga paatoslikuks, kus õõnes sõnade taga ei kosta  mitte kui midagi. Seda aga 4. juuni õhtul, Eesti lipu õnnistamise aastapäeval, Otepää Linnamäel ei juhtunud.

Mida me teame Eesti lipu loost? Fakte ja mälestusi, mille taga on reaalsed inimesed ja sündmused. Etendus toob lipuga seotud inimesed ja süžeeliinid esile ning seda sini-must-valge valguses. Ajaloolised isikud saavad oma kujud ja muutuvad elavaks, samasugusteks inimesteks, nagu meie siin, täna ja praegu, 21. sajandil, nad ei ole enam pelgalt raamatust vastu vaatavad mustvalged kuivikud, vaid lihast ja luust inimesed.

Põnevuse hoidmiseks ei hakka allakirjutanud siin kõike välja tooma, kuna sini-must-valge suvetendus on ainulaadne ja seda peab oma silmaga nägema. Laval saab näha lipuga seotud isikuid: Karl August Hermanni pere, Karl Aun, Aleksander Mõtus, jt.

Lavastuses on head huumorit, mida karestavad küüditamise, surma ja ebaõigluse valusad hetked. Hetked, mil pealtvaataja hakkab aduma, mida on maksma läinud sini-must-valgete värvide hoidmine ja säilitamine. Vaatamata sellele on eestlase karune huumor alati hea märk helgest tulevikust, mis meid nähtamatu valge lootusena pidevalt inglihäälselt saadab. Puudu ei ole lavastuses armastusest, igatsusest ega erinevate kultuurilugude põimumisest, mille tõsidust ilmestab eriliselt Hermannite pere väike preili, kes küsib isalt: „Kas siis kui ma suureks saan, olen ma ikka veel eestlane? Kaua me veel peame eestlased olema?"

Lavastuses jookseb paralleelset mitu liini, mis käsitleb Eesti Üliõpilaste Seltsi ja  trikoloori sündi ning teisalt nende sündide hoidmist tuleviku nimel. Tegevus on  voogavalt tempokas ja väga hästi jälgitav. Kordagi ei tulnud tahtmist kella vaadata, nii kaasahaaravat lugu jutustatakse pealtvaatajaile. Kui filigraanselt viimistletud, kuid eestlaslikult muheda ja maalähedase huumori kõrval järsku küüditajad oma UAZ 452D kastiautoga hoovi sõidavad, et taluperemehele ümberasustamisest teatada, siis poeb klomp kurku ka neil, kes pole ise sellel ajal elanud. Kuid ometi, lootus jääb. Isegi huumor jääb ja see saadab meid, eestlasi, alati ja kõikjal.

Kas tegemist on dokumenteeritud õige tõe ja õige õiguse ajaloolise lavastusega? Ei, kahtlemata mitte, kuid siin on faktiliselt täpseid fragmente meie ajaloost. Seega on seda kerge vaadata ja kuulata ka meie noortel, sest nn „pirne" mida semudega hiljem jagada, on etenduses palju.

Suvelavastus „Taevas, muld ja tulevik" on väga hea meeskonnatöö tulemus. Erki Aule mahlakas tekst on aluseks suurepäraseks näitleja rollideks, mida iga liige usutruult vaatajateni toob. Tunda on tugevat ja oskuslikku Peep Maasiku lavastajakätt. Kõige vägevama rolli teeb aga peaosatäitja – Eesti sini-must-valge rahvuslipp.

Üks lavastuse tegelasi, üliõpilane Aleksander Mõtus küsib, et kes teeb kindlaks kas antud tõde ja õigus on ikka tõeline, või äravahetatud. Täna ja praegu me teame, et sini-must-valge on tõeline tõde ja õigus, see mis sündis siis, kui eestlaseks olemine polnud moes. Loodame siiralt, et kui me suureks kasvame, oleme ikka eestlased edasi. Et ka täna ja praegu on moes olla eestlane ja sini-must-valget au sees pidada, et meie sõnad rahvuslusest ja lipust ei oleks vaid seest õõnsad, tähenduseta sõnad.

 

Suvelavastus „Taevas, muld ja tulevik". Sini-must-valged pildid ajaloost.
Esietendus 4.juunil Otepää Linnamäel. Etendused toimusid  5., 7., 9. ja 10.juunil 2019 kell 20.00 Otepää Linnamäel. 

Autor: Erki Aule
Lavastaja: Peep Maasik(Tüvka)
Kunstnik: Maarja Pabunen
Helikunstnik: Ott Kartau
Videokunstnik: Kärt Petser
Koreograaf: Egely Pruuli(Tüvka)
Valguskujundaja: Aleksander Sproghis
 
Laval: Veikko Täär, Merilin Kirbits (Improteater Impeerium), Ott Kartau, Mari Anton (Tüvka), Jüri Vlassov, Lauri Kink, Rauno Kaibiainen (Improteater Impeerium), Loore All.
 
Folktroonikaansambel Oopus (Mari Meentalo, Johannes Ahun, Aleksander Sproghis)
Otepää lauljatest Segakoor, koorijuht: Merle Soonberg, Otepää kohalik rahvas

Autorid: Kaja Mõts Rahvakultuuri Keskus, Monika Otrokova Otepää Vallavalitsus

Fotod SIIT

Fotod: Adam Illingworth