Sada aastat hiljem: soomusrong sõidab jälle!

11. novembril 1918 allakirjutatud Compiègne'i vaherahu lõpetas esimese maailmasõja, kuid ei toonud rahu Eestile. Kuigi juba sama aasta veebruaris oli Eesti kuulutanud end iseseisvaks riigiks, oli võim de facto saksa okupatsioonivägede käes. Saksamaa ei tunnustanud ei Eesti iseseisvust ega Ajutist Valitsust. Selle asemel toetati baltisakslaste püüdlusi Balti hertsogiriigi moodustamiseks, mis oleks olnud personaalunioonis kas Saksa keisririigi või Preisi kuningriigiga. 1918. a novembris Saksamaal alanud revolutsioon nurjas need kavatsused. Keiser loobus troonist, ametisse seatud valitsus alustas rahuläbirääkimisi Antandiga. 11. novembril kirjutati alla Compiègne'i vaherahule ning peatselt alustati Saksa vägede väljaviimist okupeeritud aladelt.

 

Tekkinud võimalust Eesti vallutamiseks üritas koheselt ära kasutada Punaarmee, kes alustas Narva ründamist juba 22. novembril. Veel linnas viibinud saksa väed lõikd tagasi esimese rünnaku, ent ühtlasi kiirendas see nende lahkumist Eestist. 28. novembril 1918 tungis Punaarmee üle Narva jõe. Seda päeva loetakse Vabadussõja alguseks. Pärast Narva vallutamist jätkas Punaarmee kiiret edasitungi ning enamlaste kätte langesid Jõhvi, Kunda, Rakvere, Tapa ja Aegviidu. Lõunarindel viivitasid sakslased taristu üleandmisega ja sealsed Eesti üksused olid alles formeerimisel, kui Punaarmee (kokku umbes 5000 meest) detsembri algul Pihkvast pealetungi alustas. Punaste pealetung oli edukas, sest 8. detsembril hõivati Võru, 18. detsembril Valga ja 22. detsembri õhtul langes Tartu.

 

Pärast poolteist kuud kestnud taandumist leidis Eesti armee endas siiski jõudu, et astuda Punaarmeele vastu. Eesti sõjavägede ülemjuhatajaks nimetatud polkovnik Johan Laidoneri juhtimisel oli 1919. aasta alguseks püssi alla kutsutud juba üle 10 000 mehe. 1919. a. jaanuari alguseks oli Punaarmee Tallinnast vaid 40 km kaugusel, kuid siis pöördus nende sõjaõnn. Valkla, Priske ja Kehra lahingutes löödi bolševikud taganema. Järgnes Eesti vägede pealetung, milles soomusrongidel oli sageli otsustav roll. Eesti Vabariigi esimesel aastapäeval sai sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner ette kanda, et vaenlane on Eesti piiridest välja aetud. Eesti vabastati vähem kui kahe kuuga.

 

Vabadussõja võidu kaks peamist sümbolit on koolipoistest õppursõdurid ja soomusrongid. Õppursõdurid on ajalukku kirjutanud Albert Kivikas romaaniga „Nimed marmortahvlil", mille alusel valmis aastal 2002 ka samanimeline film. Soomusrongidest, nende tähtsast rollist sõja võitmisel ja nendega seotud lugudest on aga oluliselt vähem räägitud. Mälestamaks sajanditaguseid sündmusi on Eesti sõjamuuseum – kindral Laidoneri muuseum koostöös Riigikantselei EV100 programmi, ASi Eesti Raudtee ja ASiga Operail ehitanud laiarööpmelise soomusrongi nr. 7 „Wabadus" ning sisustanud selle Vabadussõda ja soomusronge tutvustava enneolematu näitusega.

 

Soomusrong nr 7 „Wabadus" ei ole ühegi ajaloolise rongi koopia. Tänase rongi koosseisus on tollastel soomusrongidel kasutuses olnud vagunitest suurtükivagun, kuulipildujavagun, dessantvagun ja sanitaarvagun. Esimesel platvormvagunil paikneb auruvedur ja tagumisel soomusauto „Estonia" koopia, sest ka ajalooliselt kuulus niinimetatud „soomusautode kolonne" soomusrongi diviisi koosseisu. Muuhulgas saab näha ajaloolist 122 mm haubitsat, millesarnast kasutati laiarööpmelistel soomusrongidel nr 4. ja 5.

 

2019. aasta jaanuaris sõidab rong 1919. aasta rinde kulgemist järgides Kehrast Valgasse. Raudteejaamades meenutatakse koostöös kohalike omavalitsustega nii 1919. a. jaanuari murdelahinguid kui ka teisi selle aja sündmusi. Puka jaamas peatub rong 25.–27. jaanuaril 2019.

Anu Viltrop
Eesti Sõjamuuseum