Juuniküüditatute meenutuseks

Täna möödub 80 aastat juuniküüditamisest. Langetame vaikses leinas pea ja mõtleme kõigile neile  tuhandetele inimestele, kelle jaoks jäi see viimseks korraks, kui nad nägid oma kallist Eestimaad. Juuniküüditamine oli NKVD teostatud esimene massiline küüditamine Baltikumist, mille käigus arreteeriti Eestist umbes 3000 meest, kellest enamik suri GULAG-i koonduslaagrites. Nende perekonnaliikmed – umbes 7000 naist-last-vanurit – saadeti Eestist välja Siberi küladesse, kus samuti paljud hukkusid.

Operatsiooni eesmärk oli kodumaalt välja viia omariikluse kandjad: riigiametnikud, sõjaväelased, politseinikud, majandustegelased, jõukamad talupojad jt, keda kommunistlik ideoloogia käsitles oma vastastena – nn ekspluataatorlike klasside liikmetena.

Paljud neist jäid Siberi mulda ja paljud sündisid seal. Paljud, kellel oli võimalik, näitasid oma murdmatust ning tulid tagasi ja seisid meie eesti rahva kultuuri säilimise eest. Nad näitasid, et ka rasketel aegadel paistab ikkagi pilve vahelt päikesekiir ning nad uskusid, et kindlasti koidab ükskord päev, kui headus võidab kurjuse ja vabadusepäike saab meid jälle soojendama. Mis oli küll küüditatute  süü?  Räägitakse, kuidas üks Nõukogude võimuga kaasa läinud kultuuritegelane küsis juuniküüditamise järel naeratades Marie Underilt Vabaduse väljakul: „kust meie võime teada, mis nad teinud on?" ehk siis, milles küüditatud süüdi on. See on ehe näide ülimast küünilisusest, millele totalitaarsed režiimid alati loodavadki ja mida nad soosivad. Selle eesmärgiks on võimalikult paljusid kurjusega kaasa tõmmata ja kurjusega leppima panna ning seeläbi murda. Sellised kuriteod ja nende toimepanijad ei tohi rahva mälust ununeda. Peame olema valvsad ja hoidma üksmeeles kokku, et sellised rahvuse ja inimsusevastased kuriteod meie isamaal enam korduda ei saaks.

 

Marie Under on kaunilt kirjutanud, mõeldes paljukannatanud eestlastele:

Ikka mõtlen neile, kes siit viidi..

Taeva poole karjub nende äng.

Nagu oleksime kõik ses süüdi,

et neil puudub – meil on söök ja säng

Aralt ohkan nagu mõistukeeli,

uskumata, et see täide läeks:

kas me kunagi veel oma meeli

saame tarvitada rõõmu hääks?

 

Jaanus Barkala
vallavanem