AGO KIVI
26.01.1933 - 11.10.2011

26. jaanuaril 2023

 

Kell 16.30  – Otepää kalmistul: süütame küünlad Ago Kivi kalmul

Kell 17.00 – Otepää Kultuurimaja fuajees: Ago Kivi loomingu näituse avamine. Näituse koostasid:

Jüri Roots, Ave Kruusmaa ja Margus Möll

Tule kindlasti ja võta kaasa oma lugu ja mälestus meie suurkunstnikust!

 

Mees, keda hüüti elavaks entsüklopeediaks...

Ago Kivi sündis Valgamaal Kaagjärve vallas Kungla talu peres, kus kasvas neli poega, neist noorim Ago (kirikukirjades Agu). Pereisa Aleksander Kivi rajas Otepääle pudukaupluse ja pere kolis Otepääle. Kooliharidust omandas Ago Kivi Otepää algkoolis, Vana-Piigaste algkoolis, Otepää keskkoolis, Saku tehnikumis, Kunstiinstituudis (lõpetas diplomeeritud graafikuna) ja Pedagoogilise Instituudi täiendusteaduskonnas.

Ago pidas oma elu jooksul mitmeid ameteid: töötas maamõõtjana, näiteringi juhi ja dekooraatorina, ajakirjanikuna Otepää Teatajas, raamatukogus laenutajana, televisioonis kunstnikuna, kunstikombinaadis kujunduskunstnikuna, ülikoolis asendusõppejõuna ja Tartu kunstikooli õpetajana (kirjakunst, joonistamine, kompositsioon, töökoja praktika juhendamine).

Alates 1984. aastast oli ta vabakutseline graafik ja ekslibrist. 1990. aastal asus Ago pensionipõlve veetma Otepääle, kuhu oli ammu igatsenud. Siinne loodus on inspireerinud paljusid kunstnikke, nende seas ka Ago Kivi. Ta on Otepää kuppelmaastikke ja kultuuriobjekte väga palju oma graafilistele lehtedele jäädvustanud. Ago eksliibristest võiks teha Otepää elu kroonika, sest kõik tähtsamad sündmused ja tähtpäevad on ta kunstnikuna linooli lõiganud. Jääb lootus, et vähemalt tagantjärgi seda panust vääriliselt tunnustatakse ja talletatakse.

Ago Kivi oli meisterklassi kalligraaf, ta on teinud näituste ja muuseumide kujundusi, nahkehistöö ja tekstiili kavandeid, peale selle tegelenud
metallehistöö ja raamatuköitmisega. Õpitud erialal on Ago teinud peamiselt plastiklõiketehnikas loodusvaateid ja hulgaliselt eksliibriseid. Ago oli ka Otepää eksliibriseklubi looja ja eestvedaja aastast 1994. Kunstnik armastas oma eksliibristesse vimkasid poetada, üks pisitilluke osake üldises kompositsioonis oli ikka teatraalne või koomiline. Seda isikuomadust kasutas ta oskuslikult ka Otepää Rahvateatri laval.

Sügava austusega meenutades oma õpetajat ja lõbusat kaaslast rahvateatrist

AVE KRUUSMAA

Mees, kes teadis ja mäletas...

"Otepääl on läbi aastakümnete näitemänge lavastatud," kirjutas Ago 2009. aastal oma mälestustes noorusajast, et neid saaks autor lisada meie kultuuriloolisesse raamatusse "Teatrimaagia kütkes".

Ago mäletas oma esimest teatrielamust 1938.aastast, mil pritsimajas lavale toodud tükis mängis karjapoissi tema vanem vend Vaino. Laval oli tulistatud naispeategelast. Ago oli selle peale nutma puhkenud ja hiljem kodus vennalt nõudnud: miks nad ometi pihta lasksid? Vend oli selgitanud, et see oli ainult mängult... "Aga ega ma seda juttu päriselt ikka uskuma ei jäänud."

Ago oli rahvateatri asutajaliige ("Eskaadri hukk", 1957), mängis veel mitmetes tükkides Otepääl ja hiljem Tallinna kooli päevil, jätkas sealgi rahvateatris. Nii, nagu ka Otepääle naasnult ja 1990-ndaist igas kodulinna teatri ja papa Kalju ettevõtmises kaasa lüües.

Eriline ja imetlusväärne oli tema mälu: ta teadis eksimatult oma Otepää kooliaja kaaslaste ja rahvateatri näitlejate sünnipäevi, märkis oma töödes küll raamatukogu, küll kohaliku ajalehe sünnipäevi, suurematest sündmustest rääkimata.

Ajakirjanik AILI MIKS

 

Kinkis, kellele ja millal tahtis

Ago (Agu talle ei meeldinud, sest sai selle teada alles pensionieas) oli vahel nagu jõuluvana, kes võis ilmuda ja kinke jagada aastaringselt. Oli see Eksliibriseklubi kokkutulek või mõni valla tähtsündmus, vahel ka vähese tähtsusega – Ikka juhtus, et vahetult enne algust astus Ago kellelegi vaikselt juurde ja ulatas värskelt trükipressi alt võetud eksliibriste paki.

Aga ta täitis ka tellimusi, millest viimane suurem töö oli 2001.a. Ilmamaa kirjastuse poolt välja antud Oskar Lusu „Sügise" uus trükk, kus ilutseb paarkümmend Ago illustratsiooni.

Aastate jooksul kogunes kümneid, kui mitte sadu otepäälasi või kaugemaid tegelasi, kellele Ago eksliibrise tegi. Igas killuke tema hingest ja ahhetamapanev kunst, mis kajastas pisikeste detailidega saaja huvialasid või ametit. Nõnda on paljud otepäälased talletatud ka kunsti, mille väärtus ei lange kunagi.

Meenub veel suupill, mis tuli luitunud pintsaku põuetaskust välja ainult väiksemas seltskonnas ja siis, kui jutud olid räägitud. Mänguoskuse poolest kõlvanuks see ka suuremale auditooriumile, kuid Ago tagasihoidlikkus välistas selle.

Oli au ja rõõm Sind tunda, Ago!

Margus Möll