Eestis on statistikaameti andmeil 646 300 (vanuses 15-74 aastat) tööga hõivatud inimest. See tähendab, et teatud aja ööpäevast viibivad need isikud ümbruses, mida nimetatakse töökeskkonnaks. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse ning selle alamaktidega on kehtestatud rida nõudeid, mida töötajad ja tööandjad kohustuvad ohutu töökeskkonna nimel täitma. Praktika näitab, et ka pealtnäha kõige korralikumas ettevõttes või asutuses võib juhtuda tööõnnetus. Mitte keegi meist pole kaitstud tahtmatu ja juhusliku kukkumise, komistamise või libastumise eest, rääkimata tõsisematest juhtumitest.
Kellele peab tööõnnetusest teatama?
Kui tööl juhtub õnnetus, tuleb kannatanul pöörduda kohalikku tervishoiuasutusse ja arstile sõnaselgelt öelda, et õnnetus on juhtunud töö juures. Arst määrab seejärel kehavigastuse raskusastme ja esitab vastava teatise Tööinspektsiooni kohalikule asutusele ning tööandjale. Ei tohi ära unustada, et juhtunust tuleb kindlasti teada anda ka oma otsesele tööandjale.
Tööandja kohustub uurima kõiki töötajatega juhtunud tööõnnetusi, sõltumata selle raskusastmest. Tööandja jaoks on oluline teada, et raske ja surmaga lõppenud tööõnnetuse puhul peab ta sellest viivitamatult Tööinspektsiooni teavitama. Kergete õnnetuste puhul seda kohustust ei ole.
Tööandja peab fikseerima sündmuskoha fotodel, skeemidel või joonistel ning koguma muu seaduses ettenähtud tõendusmaterjali. Raske ja surmaga lõppenud tööõnnetuse puhul tuleb kindlasti sündmuskoht säilitada puutumatuna tööinspektori saabumiseni või saada viimaselt luba pärast sündmuskoha fikseerimist töö jätkamiseks. Surma puhul tuleb juhtunust teavitada ka politseid.
Uurimine lõpeb tööõnnetuse raporti koostamisega, mis väljastatakse kolmes eksemplaris kümne tööpäeva jooksul pärast juhtunud õnnetust. Kolmest eksemplarist üks esitatakse kolme tööpäeva jooksul Tööinspektsioonile, teine kannatanule ja kolmas jäetakse enda koostatud uurimistoimikusse. Toimik tuleb ettevõttes säilitada 55 aastat ehk ühe inimese eeldatava tööea jooksul.
Kuidas ära tunda tööõnnetust?
Seaduseandja on tööõnnetuse mõiste fikseerinud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse paragrahvis 22 lõikega 1, mille kohaselt loetakse tööõnnetuseks töötaja tervisekahjustust või surma, mis toimus tööandja antud tööülesannet täites või muul tema loal tehtaval tööl, tööaja hulka arvataval vaheajal või muul tööandja huvides tegutsemise ajal. Sisuliselt tähendab see seda, et kõik tööandja huvides töökeskkonnas tehtavate tööde käigus saadud tervisekahjustused (ka kõige väiksemad põrutused, kriimustused) kvalifitseeruvad tööõnnetuse alla.
Tööõnnetuste hulka kuuluvad ka juhtumid, mis on küll teise ametkonna lahendada, kuid on juhtunud töö tegemise käigus. Näiteks liiklusavariid, ründed avalikku korda kaitsvatele isikutele jne. Politsei küll menetleb juhtumit, kuid koostada tuleb ka tööõnnetuse raport.
Tööõnnetusteks ei loeta tööletuleku ja sealt äramineku ning lõunapausi ajal saadud tervisekahjustusi.
Lisaks tööõnnetustele kuuluvad esmasele registreerimisele ka need juhtumid, mis hiljem siiski ei osutu tööõnnetusteks tööõnnetusteks. Arst on juhtunu patsiendi sõnade järgi kirja pannud ja edastab teatise Tööinspektsioonile. Nende hulka kuuluvad olmetraumad, töövälised õnnetused, juhtumid, mil isikul puudub töösuhe tööandjaga ja ta on tööd teinud mõne tsiviilõigusliku lepingu alusel, enamlevinumaks on töötamine töövõtulepingu alusel. Taolistel puhkudel on tööandjal kohustus koostada vabas vormis kirjalik akt, kus põhjendatakse ära, miks ei loeta juhtunut tööõnnetuseks. Akt edastatakse sarnaselt tööõnnetuse raportiga Tööinspektsioonile ja kannatanule.
Miks peab tööõnnetusi registreerima?
Reaalselt eksisteerib terve rida juhtumeid, mis on ilmselgelt tööõnnetused, kuid mida kunagi ei registreerita. Tööandja veenab kannatanut õnnetusest vaikima ja asi lõpeb omavahelise kokkuleppega, olgu selleks siis rahaline hüvitis või mõni muu lepe. Samuti tuleb ette olukordi, kus kardetakse oma töökoha pärast ning seetõttu ei julgeta tööandjat juhtunust teavitada. Kuid asjal on mitu külge. Iga registreerimata õnnetus võib kaasa tuua järgmise. Seadusandja näeb tööandjale uurimiskorra rikkumise puhul rahatrahvi kuni 2000 eurot. Rikkumiste hulka kuulub ka tööõnnetuse mitteregistreerimine. Sageli juhtub see ka teadmatusest. Kardetakse, et Tööinspektsioon hakkab ettevõtete sageli külastama või määrab sootuks suuri trahve. Tegelikkuses pole kartusel reaalset alust. Tööinspektsioon registreerib saabunud tööõnnetuse raporti ja sellega asi piirdub. Küll aga peab tööandja kavandama meetmeid samalaadsete õnnetuste ärahoidmiseks, mis lõppkokkuvõttes on tema enda huvides. Seega on registreerimise üks eesmärke analoogsete õnnetuste edaspidine vältimine. Pealtnäha kergest õnnetusest järelduse tegemine võib aidata ära hoida raske või surmaga lõppeva tööõnnetuse.
Millised on kannatanu õigused?
Kannatanu seisukohalt on oluline, et tööõnnetuse puhul on tema ajutise töövõimetuse hüvitise suurus 100% ja seda on õigus saada alates tööst vabastamise teisest päevast. Samuti on töötajal õigus nõuda tööandjalt hüvitist kahju eest, mis tekkis tööülesannete täitmisel. Tööõnnetuse tagajärjel saadud jääva või püsiva töövõimetuse korral on töötajal õigus hüvitise saamiseks pöörduda tööandja poole. Hüvitise maksmisest keeldumine annab aluse kohtusse pöördumiseks. Siit järeldus - teavitamata jäetud tööõnnetuse puhul jääte oma probleemidega üksi. Tagantjärele on juhtunud tööõnnetust otseste tõendite puudumise tõttu väga keeruline tõendada. Kohati on seda lausa võimatu teha.
Kahjuks on elu pahupool näidanud, et paljud töötervishoiu ja tööohutuse juhendite tööandjate poolsed täiendused ja töökohtade parandamised on toimunud õnnetuste ja vigastuste hinnaga. Seetõttu on oluline, et iga juhtunud tööõnnetus registreeritaks ja sellest tehtaks omapoolsed järeldused. Järgmisena võib tööõnnetusse sattuda sinu hea sõber või kolleeg ja selle ennetamiseks saab igaüks anda oma panuse – teatada juhtunud tööõnnetusest.
Viivika Eljand
Lõuna inspektsiooni teabespetsialist
Tööinspektsioon
GSM 56230355
See e-posti aadress on kaitstud spämmirobotide vastu. E-posti aadressi nägemiseks peab olema JavaSkripti kasutamine olema lubatud.
